Sõnu polegi vaja

Tere kodumaa. Saabusin kahjuks tagasi Eestisse, kuid viimased blogi postitused veel ees. Head lugemist ! 

Kümnes reisiblogi postitus ( kirjutatud kohaliku aja järgi kell 10.30am, Emiratese Boeingus 777-200 liinil Dubai-Oslo )

    No nii, hetkel lendan enda kaheksandat lendu selle reisi jooksul. Enne anti just süüa ning 3,5h oleme ära sõitnud. Lennukis on 500 kohta ja võib-olla 150-250 on inimesed – seega päris tühi lennuk. Sellest räägime hiljem edasi, sest tegelikult jäi eelmine osa meil pooleli. Nimelt kõige pealt see „ juhuslik “ mees tänaval ja, siis jutustav tuk-tuki juht. Lõpuks ka templis juveelidest hakkav rääkiv mees. Kui ta küsis, selle küsimuse, vastasime koheselt ei, et meil ei ole plaanis ning me ei taha mingisuguseid juveele, mille peale ta hakkas pikalt rääkima kui odav see ikka siin on jne. Siis hakkasin mõtlema, kas need ongi need, kelle eest hoiatati, aga ei pannud erilist tähelepanu sellele, sest kõik olid väga sõbralikud.  Peale natukest aega jutuajamist panime oma jalanõud tagasi jalga ning liikusime tuk-tuki juurde. Siis hakkas juht seletama meile pikalt ja laialt, et me peame käima läbi ühest juveeliärist, et tema saaks tasuta bensiini kupongi. Meie pidime ainult vaatama, mitte ostma. Viimaks jäime nõusse, see ei pidavalt kaugel ka veel olema. Umbes 10min pärast olime kohal. Uhke klaasist poekene. Läksime sisse ja, siis kohe sada töötajat lendasid peale. Me ei olnud muidugi ainukesed turistid, kes sinna veetud olid. Samas ma hakkasin mõtlema, et asi nüüd nii hull ka ei ole, sest turistidest, kes ikka ise satub sellisesse kohta – mitte keegi. Vaatasime niisama ringi. Tegelikult oli väga ilusaid asju. Viimaks viidi meid teisele korrusele, kus oli kõik kaup hõbedasest – kõrvrõngad, kaelakeed, sõrmused jne. Viimaks ostsime ka ühe asja ning peale seda läksime kiiresti minema sealt, saime isegi eurodes maksta. Kui viimaks tuk-tukis tagasi olime, viis juht meid mingisugusesse templite kompleksi, aga mul ei ole õrna aimugi, mis selle koha nimi oli. Igatahes oli väga kaunis ning puhas koht. Ise ei oleks me ilmselgelt sellisesse kohta sattunud. Kõigepealt käisime ruumis, kus palvetasid mungad. Või no, seal olidki ainult mungad igal pool. Templeid illustreerisid Buddha kujud. 

Ostsin veel Magnumi jäätise endale sealt, sest väljas oli väga kuumaks jälle kiskunud ning raske oli olla. Viimaks kui me tagasi läksime tuk-tuki juurde, siis ta täiega palus meid, et me käiksime ka ülikondade ärist läbi, et me ei pea midagi ostma, aga lihtsalt vaatama. Algul me ei olnud kohe üldse nõus, aga kuna ta hakkas jonnima, siis me lõpuks nõustusime temaga ja peale seda ta tänas meid järgmised 30minutit ette ja taha. Läksime, siis ülikondade ärisse. Uhkemaja jälle ja sada meest tulid jälle ikka aitama meid valima asju. Et millist mul vaja, mille jaoks, mis värvi jne. Ma olin kindel, et ma ei taha siit mitte midagi, kuid 5 minuti jooksul suutis ta ikka mulle pähe määrida ühe helesinise triiksärgi. Valisin riide ning võttis mõõdud ja ütles, et kohe hakatakse õmblema ning õhtuks on hotellis. Alguses oli raske uskuda, kuid eks näis. Vaesed Bangladeshi lapsed, raudsed õmblesid, kuskil keldris terve öö. Viimaks läksime tuk-tuki peale, mis viis meid tagasi sinna, kus me alustasime – paadibussi peatusesse. Andsime talle 40 bahti ( 1euri ) ning läksime ära ning, siis saime aru, kui kavalalt kõik oli välja töödeldud ja, see mees seal tänaval ei olnud kohe üldse juhuslikult seal. Aga me ei tundunud mingisugust pahameelt, sest et me nägime palju rohkem kui muidu oleks näinud ning kõik olid sõbralikud inimesed. Läksimegi, siis paika, kuhu tahtsime minna mitu tundi tagasi – bussipaadiga sõitma. 

Nimelt sõidab Bangkoki jõe peal paadid, mis on busside asemel ( kuigi tänavatel sõidavad ka bussid ) ning nad peatuvad erinevates kohtades. Läksimegi paadi peale ja sõitsime. Pileti müüa veel turnis paadi serva peal oma kiivriga ning müüs kõigile pileteid. Meile maksis 10 bahti üks ots ( 0.25€ ). Paadile minemine ja tulemine käis loetud sekunditega, seega pidi kiiresti reageerima kui ei tahtnud äärepeal turnida või üldsegi sealt alla lennata. Kui teine paat vastu tuli, siis hakkas täiega kõigutama ning vett pritsima. Mõtlesin, et käiks isegi igapäevaselt sellise asjaga koolis või tööl. Sõitsime kaks peatust ning, siis jõudsimegi mingisugusele tänavale, aga me ei osanud minna kaubanduskeskuste tänavale, seega võtsime tuk-tuki, mis viis meid sinna. Seal oli reaalselt sadu, sadu poode, mitmeid kaubanduskeskuseid. Kõige pealt läksime me MBK kaubamajja, see pidavalt rohkem noortele olema.  Hakkasimegi ringi vaatama. 

   Seal oli 9 korrust, igal korrusel üle saja poe. Lihtsalt hullumeelne ma ei osanud alguses midagi isegi otsida või vaadata ning läksime hoopis sööma, kuna sõin viimati päris ammu. Läksime Itaalia toidukohta seekord.  Päris mõnus koht tundus olevalt. Tellisime alguses mingisuguse krevettidega ning siloga salati. Ning kuna oli hull joogijanu kuumast ilmast, siis ka kannu Pepsit, suure koguse jääga. Toit oli hea ja Pepsi kulus ka ära.

Teisena võtsin söögiks 4 erineva kanaga pitsa piruka kui seda otse inglise keelest eesti keelte tõlkida. Ma ei tea, kas asi ole sel hetkel selles, et mu kõht oli väga tühi, aga maitses see küll jumalikult. Kõrval veel istus terve suguvõsa jaapanlasi, kes kogu aeg jõllasid meie poole, aga õnneks ei lasknud sel häirida. Viimaks oligi söödud ning liikusime edasi. Shoppasime ning vaatasime niisama ringi. Peale seda läksime järgmisesse kaubanduskeskusesse, kus ei pidavalt olema nii palju pealetükkivaid müüjaid ning natukene hiljem ehitatud kah. Maja ees oli veel selline veider kujuke.

Vaatasime natukene ringi ning ostsime suveniire ning ühed lühikesed püksid sain ka. Peale ringi käimist mõtlesime, et istuks natukeseks maha ning puhkaks jalga. Tahtsime minna Starbucksi, aga see oli eelmises kaubamajas ning selle asemel läksime, siis Tom N Tomsi. Tahtsin midagi teistmoodi juua ning võtsin Oreo ning šokolaadi külma latte ning magusaks võtsime šokolaadi kooki. Öelda, et minge lauda, et läheb natukene aega. Mõtlesin veel sel hetkel, mis nad hakkavad seda kooki alles küpsetama, et nii kaua aega läheb või. Ümberringi, kõik õppisid. Ma ei tea, miks just selle kohvikus, aga paljud minu vanused või natukene nooremad olid eraõpetajatega ning tegid enamasti, kas matemaatikat või tai keelt. Väga veider oli seda vaadata. Ning, siis saimegi oma koogi ja joogi kätte. Jook maitses imehästi, aga kui ma kooki nägin, siis sel hetkel ma küll mõtlesin, et ma tellisin koogitükikese mitte terve koogi endale ju ?

Hehe, maitse oli igatahes megahea, aga peale selle ära söömist oli kõht täis, mis täis. Istusime veel niisama ning rääkisime juttu. Puht juhuslikult leidis emps veel päris hea ajakirja, mida lugeda. Pilt räägib enda eest ning sõnu polegi vaja.

Väljas oli pimedaks läinud ning kell suhteliselt palju – hakkas tipptund ning just, siis otsustasime meie hakata liikuma hotelli poole. See tähendas väga palju rahvast. Kuna tahtsime ka Bangkoki metroo ära proovida, siis liikusimegi metroo algusjaama, mis oli kaubanduskeskuse kõrval. Pileti ostmisel oli veel hull süsteem, et kuhu minek, kui palju ikka maksab. Lõpuks kellegi abiga, saime ka piletid ostetud. Üks ots oli umbes 0.60€ inimesele. Metrood käisid väga tihti – umbes 4 minuti tagant. Trügisime metroosse, mis oli väga täis ning pidime sõitma 5 peatust. Inimesi tuli aina juurde ja juurde ning viimaks järgmistest peatustest peale tulijad jäid lihtsalt maha, aga arvatavasti on see, Tais normaalne. Viimaks pidime ka välja trügima ning liikusimegi edasi paadibussi jaama. See oli metroojaama kõrval. Enne seda hakkasid meiega veel ühed välismaalased rääkima ning uurima meie kodumaa kohta. Mis siis, et ise unustasime isegi küsida, kus nad ise pärit ka on. Viimaks ostsime selle paadi pileti ning, siis mõtlesime, millise paadi peale on vaja minna, sest neid läheb igalt poolt. Lõpuks mikrofoniga  tädikene ütles, et peame selle samuse peale minema, mis just väljub ? Ma olin nagu.. hmm väljub ehk, siis kuidas ma sinna peale lähen. Igatahes, paadilt võeti just see nöör ära ja ma pidin kaugust hüppama paati, samal ajal, kui paat just kiirendas mootorit ning hakkas oma liini sõitma. No sel hetkel vist tuli küll koolis kaugushüppamine kasuks. Pidime päris pika maa maha sõitma, nii umbes 30 minutit. Peale seda toimus maha minek ka väga kiiresti, et kui mina juba poole sammuga hakkasin kaldale astuma, siis paat juba kiirendas, et edasi sõita. Õnneks ma vette ei kukkunud, see veel puudus. Käisime toidupoest läbi ning jalutasime hotelli ära. Sel ööl istusin kaua üleval, kuigi teadsin et järgmised 45 tundi magada ei saa. Viimaks umbes 3 aegu sain kah und. Head ööd.

Järgmisel hommikul ärkasime umbes 9 aegu üles. Sättisime asju ning niisama puhkasin natukene. Algul meil oli, et hotellist peab kell 12 lahkuma, kuid meil lennuk läks alles öösel, kuid emps ostis ühe öö veel juurde, et me saaks päeval enne lennujaama minekut natukene ka puhata. Minule see plaan meeldis. Kuna kõht oli tühi, siis läksime hotelli juurde hommikust sööma. Võtsin munapudruga hommikusöögi. Toit oli maitsev ning kohv hea. Kõhu sai täis.

Kõndisime peale seda natukene ka tänavatel ringi, kui järsku tulid politseid tänavatele ning hakkasid lõugama tai keeles miskit. Me ei saanud midagi aru, aga kõik jäid järsku seisma. Siis tuli meie juurde üks vanem naine, kes seleta, et ärge liigutage end, sest tähtsad inimesed sõidavad kohe mööda. Sellepärast pidimegi järgmised 1,5 minutit lihtsalt seisma ning ootama. Järsku tulid politsei autode vahel tähtsad autod ning sõitsid mööda. Millegi pärast paljud ka pildistasid. Ei olnud aimugi, kes need olla võisid. Pärast seda liikusime hotelli ning vaatasime natukene niisama telekat, sest meil oli tuk-tuk tellitud kella 12-ks, et viia meid Grand Palace-i.  Kella 12-ks ronisimegi esimesele korrusele ning läksime enda rohelise tuk-tuki peale. Sõit oli ainult 5minutit, sest koht asus meile väga lähedal. Seekord saime ikka sisse ka minna, sest mul olid teksad jalas ning plätud jätsin hotelli. Kõige rõvedam tunne siin maailmas on kanda teksasid kui väljas on varjus üle 30 kraadi sooja. 

See oli lihtsalt väga rõve, aga elasin üle. Läksimegi, siis Grand Palace-i sisse. Seal oli nii palju templeid ja maju ja erinevaid puid ja põõsaid. Kõik oli nii kullast ja nii värviline.  Esimesena käisime suures hoones, kus pidid jalanõud ära võtma ning sinna ette jätma. Väga ilusaid kujukesi oli palju ning värve veel rohkem. Sees oli suur Buddha kuju, kuid seal tegelikult ei tohtinud üldse pilte teha, aga ma salaja ühe sain.

Mulle, kui eestlasele oli päris veider või lausa hirmutav vaadata, kuidas järsku üks pere viskab pikali maha, kõigi ees ning hakkavad kummardama ühte kullast kujukest. Ning peres oli ka umbes 3-aastane poiss, kes pidi ka palvetama ja kummardama kuju, sest ema teda sundis. Idamaade asi. Viimaks läksime edasi. Teepeale jäi üks suur kullast torniga tempel.

Sinna sisse ei saanud, aga väljast oli ka hea vaadata. Edasi liikusime kolmandasse templisse, kus oli munkadele ka pandud eraldi punane vaip, kus nemad eraldi said palvetada. Kusjuures seal ei tohtinud ka pilti teha ning seal ei saanud ka mina, sest kohe kui telefoni välja võtsid, kargasid turvad sulle peale. Vaatasime alal niisama ringi ning uurisime maad. Seal oli ka relvade muuseum, aga sinna ei viitsinud minna – ei paku huvi sellised asjad. Võtsime lõpuks juua ning istusime maha, sest lihtsalt nii palav hakkas ja seal kuskil ei olnud konditsioneeri ka.

 Peale puhkamist natukene veel vaatasime ringi ning hakkasime liikuma hotelli poole tagasi. Teepealt ostsime veel ühed elevandipüksid, tundus et nendega võib kodus päris mugav olla. Seekord kõndisime hotelli, ei võtnud ei taksot ega tuk-tukki. Hotelli saabudes, anti ka hotellitöötaja poolt mulle minu tellitud triiksärk. Vot, isegi ei olnud petukaup ning ilusasti õmmeldud triiksärk oli ka 12h hilinemisega kohale jõudnud. Tuppa jõudes tegime 2 tunnise puhkuse enne viimast shoppingut.