Sõnu polegi vaja

Tere kodumaa. Saabusin kahjuks tagasi Eestisse, kuid viimased blogi postitused veel ees. Head lugemist ! 

Kümnes reisiblogi postitus ( kirjutatud kohaliku aja järgi kell 10.30am, Emiratese Boeingus 777-200 liinil Dubai-Oslo )

    No nii, hetkel lendan enda kaheksandat lendu selle reisi jooksul. Enne anti just süüa ning 3,5h oleme ära sõitnud. Lennukis on 500 kohta ja võib-olla 150-250 on inimesed – seega päris tühi lennuk. Sellest räägime hiljem edasi, sest tegelikult jäi eelmine osa meil pooleli. Nimelt kõige pealt see „ juhuslik “ mees tänaval ja, siis jutustav tuk-tuki juht. Lõpuks ka templis juveelidest hakkav rääkiv mees. Kui ta küsis, selle küsimuse, vastasime koheselt ei, et meil ei ole plaanis ning me ei taha mingisuguseid juveele, mille peale ta hakkas pikalt rääkima kui odav see ikka siin on jne. Siis hakkasin mõtlema, kas need ongi need, kelle eest hoiatati, aga ei pannud erilist tähelepanu sellele, sest kõik olid väga sõbralikud.  Peale natukest aega jutuajamist panime oma jalanõud tagasi jalga ning liikusime tuk-tuki juurde. Siis hakkas juht seletama meile pikalt ja laialt, et me peame käima läbi ühest juveeliärist, et tema saaks tasuta bensiini kupongi. Meie pidime ainult vaatama, mitte ostma. Viimaks jäime nõusse, see ei pidavalt kaugel ka veel olema. Umbes 10min pärast olime kohal. Uhke klaasist poekene. Läksime sisse ja, siis kohe sada töötajat lendasid peale. Me ei olnud muidugi ainukesed turistid, kes sinna veetud olid. Samas ma hakkasin mõtlema, et asi nüüd nii hull ka ei ole, sest turistidest, kes ikka ise satub sellisesse kohta – mitte keegi. Vaatasime niisama ringi. Tegelikult oli väga ilusaid asju. Viimaks viidi meid teisele korrusele, kus oli kõik kaup hõbedasest – kõrvrõngad, kaelakeed, sõrmused jne. Viimaks ostsime ka ühe asja ning peale seda läksime kiiresti minema sealt, saime isegi eurodes maksta. Kui viimaks tuk-tukis tagasi olime, viis juht meid mingisugusesse templite kompleksi, aga mul ei ole õrna aimugi, mis selle koha nimi oli. Igatahes oli väga kaunis ning puhas koht. Ise ei oleks me ilmselgelt sellisesse kohta sattunud. Kõigepealt käisime ruumis, kus palvetasid mungad. Või no, seal olidki ainult mungad igal pool. Templeid illustreerisid Buddha kujud. 

Ostsin veel Magnumi jäätise endale sealt, sest väljas oli väga kuumaks jälle kiskunud ning raske oli olla. Viimaks kui me tagasi läksime tuk-tuki juurde, siis ta täiega palus meid, et me käiksime ka ülikondade ärist läbi, et me ei pea midagi ostma, aga lihtsalt vaatama. Algul me ei olnud kohe üldse nõus, aga kuna ta hakkas jonnima, siis me lõpuks nõustusime temaga ja peale seda ta tänas meid järgmised 30minutit ette ja taha. Läksime, siis ülikondade ärisse. Uhkemaja jälle ja sada meest tulid jälle ikka aitama meid valima asju. Et millist mul vaja, mille jaoks, mis värvi jne. Ma olin kindel, et ma ei taha siit mitte midagi, kuid 5 minuti jooksul suutis ta ikka mulle pähe määrida ühe helesinise triiksärgi. Valisin riide ning võttis mõõdud ja ütles, et kohe hakatakse õmblema ning õhtuks on hotellis. Alguses oli raske uskuda, kuid eks näis. Vaesed Bangladeshi lapsed, raudsed õmblesid, kuskil keldris terve öö. Viimaks läksime tuk-tuki peale, mis viis meid tagasi sinna, kus me alustasime – paadibussi peatusesse. Andsime talle 40 bahti ( 1euri ) ning läksime ära ning, siis saime aru, kui kavalalt kõik oli välja töödeldud ja, see mees seal tänaval ei olnud kohe üldse juhuslikult seal. Aga me ei tundunud mingisugust pahameelt, sest et me nägime palju rohkem kui muidu oleks näinud ning kõik olid sõbralikud inimesed. Läksimegi, siis paika, kuhu tahtsime minna mitu tundi tagasi – bussipaadiga sõitma. 

Nimelt sõidab Bangkoki jõe peal paadid, mis on busside asemel ( kuigi tänavatel sõidavad ka bussid ) ning nad peatuvad erinevates kohtades. Läksimegi paadi peale ja sõitsime. Pileti müüa veel turnis paadi serva peal oma kiivriga ning müüs kõigile pileteid. Meile maksis 10 bahti üks ots ( 0.25€ ). Paadile minemine ja tulemine käis loetud sekunditega, seega pidi kiiresti reageerima kui ei tahtnud äärepeal turnida või üldsegi sealt alla lennata. Kui teine paat vastu tuli, siis hakkas täiega kõigutama ning vett pritsima. Mõtlesin, et käiks isegi igapäevaselt sellise asjaga koolis või tööl. Sõitsime kaks peatust ning, siis jõudsimegi mingisugusele tänavale, aga me ei osanud minna kaubanduskeskuste tänavale, seega võtsime tuk-tuki, mis viis meid sinna. Seal oli reaalselt sadu, sadu poode, mitmeid kaubanduskeskuseid. Kõige pealt läksime me MBK kaubamajja, see pidavalt rohkem noortele olema.  Hakkasimegi ringi vaatama. 

   Seal oli 9 korrust, igal korrusel üle saja poe. Lihtsalt hullumeelne ma ei osanud alguses midagi isegi otsida või vaadata ning läksime hoopis sööma, kuna sõin viimati päris ammu. Läksime Itaalia toidukohta seekord.  Päris mõnus koht tundus olevalt. Tellisime alguses mingisuguse krevettidega ning siloga salati. Ning kuna oli hull joogijanu kuumast ilmast, siis ka kannu Pepsit, suure koguse jääga. Toit oli hea ja Pepsi kulus ka ära.

Teisena võtsin söögiks 4 erineva kanaga pitsa piruka kui seda otse inglise keelest eesti keelte tõlkida. Ma ei tea, kas asi ole sel hetkel selles, et mu kõht oli väga tühi, aga maitses see küll jumalikult. Kõrval veel istus terve suguvõsa jaapanlasi, kes kogu aeg jõllasid meie poole, aga õnneks ei lasknud sel häirida. Viimaks oligi söödud ning liikusime edasi. Shoppasime ning vaatasime niisama ringi. Peale seda läksime järgmisesse kaubanduskeskusesse, kus ei pidavalt olema nii palju pealetükkivaid müüjaid ning natukene hiljem ehitatud kah. Maja ees oli veel selline veider kujuke.

Vaatasime natukene ringi ning ostsime suveniire ning ühed lühikesed püksid sain ka. Peale ringi käimist mõtlesime, et istuks natukeseks maha ning puhkaks jalga. Tahtsime minna Starbucksi, aga see oli eelmises kaubamajas ning selle asemel läksime, siis Tom N Tomsi. Tahtsin midagi teistmoodi juua ning võtsin Oreo ning šokolaadi külma latte ning magusaks võtsime šokolaadi kooki. Öelda, et minge lauda, et läheb natukene aega. Mõtlesin veel sel hetkel, mis nad hakkavad seda kooki alles küpsetama, et nii kaua aega läheb või. Ümberringi, kõik õppisid. Ma ei tea, miks just selle kohvikus, aga paljud minu vanused või natukene nooremad olid eraõpetajatega ning tegid enamasti, kas matemaatikat või tai keelt. Väga veider oli seda vaadata. Ning, siis saimegi oma koogi ja joogi kätte. Jook maitses imehästi, aga kui ma kooki nägin, siis sel hetkel ma küll mõtlesin, et ma tellisin koogitükikese mitte terve koogi endale ju ?

Hehe, maitse oli igatahes megahea, aga peale selle ära söömist oli kõht täis, mis täis. Istusime veel niisama ning rääkisime juttu. Puht juhuslikult leidis emps veel päris hea ajakirja, mida lugeda. Pilt räägib enda eest ning sõnu polegi vaja.

Väljas oli pimedaks läinud ning kell suhteliselt palju – hakkas tipptund ning just, siis otsustasime meie hakata liikuma hotelli poole. See tähendas väga palju rahvast. Kuna tahtsime ka Bangkoki metroo ära proovida, siis liikusimegi metroo algusjaama, mis oli kaubanduskeskuse kõrval. Pileti ostmisel oli veel hull süsteem, et kuhu minek, kui palju ikka maksab. Lõpuks kellegi abiga, saime ka piletid ostetud. Üks ots oli umbes 0.60€ inimesele. Metrood käisid väga tihti – umbes 4 minuti tagant. Trügisime metroosse, mis oli väga täis ning pidime sõitma 5 peatust. Inimesi tuli aina juurde ja juurde ning viimaks järgmistest peatustest peale tulijad jäid lihtsalt maha, aga arvatavasti on see, Tais normaalne. Viimaks pidime ka välja trügima ning liikusimegi edasi paadibussi jaama. See oli metroojaama kõrval. Enne seda hakkasid meiega veel ühed välismaalased rääkima ning uurima meie kodumaa kohta. Mis siis, et ise unustasime isegi küsida, kus nad ise pärit ka on. Viimaks ostsime selle paadi pileti ning, siis mõtlesime, millise paadi peale on vaja minna, sest neid läheb igalt poolt. Lõpuks mikrofoniga  tädikene ütles, et peame selle samuse peale minema, mis just väljub ? Ma olin nagu.. hmm väljub ehk, siis kuidas ma sinna peale lähen. Igatahes, paadilt võeti just see nöör ära ja ma pidin kaugust hüppama paati, samal ajal, kui paat just kiirendas mootorit ning hakkas oma liini sõitma. No sel hetkel vist tuli küll koolis kaugushüppamine kasuks. Pidime päris pika maa maha sõitma, nii umbes 30 minutit. Peale seda toimus maha minek ka väga kiiresti, et kui mina juba poole sammuga hakkasin kaldale astuma, siis paat juba kiirendas, et edasi sõita. Õnneks ma vette ei kukkunud, see veel puudus. Käisime toidupoest läbi ning jalutasime hotelli ära. Sel ööl istusin kaua üleval, kuigi teadsin et järgmised 45 tundi magada ei saa. Viimaks umbes 3 aegu sain kah und. Head ööd.

Järgmisel hommikul ärkasime umbes 9 aegu üles. Sättisime asju ning niisama puhkasin natukene. Algul meil oli, et hotellist peab kell 12 lahkuma, kuid meil lennuk läks alles öösel, kuid emps ostis ühe öö veel juurde, et me saaks päeval enne lennujaama minekut natukene ka puhata. Minule see plaan meeldis. Kuna kõht oli tühi, siis läksime hotelli juurde hommikust sööma. Võtsin munapudruga hommikusöögi. Toit oli maitsev ning kohv hea. Kõhu sai täis.

Kõndisime peale seda natukene ka tänavatel ringi, kui järsku tulid politseid tänavatele ning hakkasid lõugama tai keeles miskit. Me ei saanud midagi aru, aga kõik jäid järsku seisma. Siis tuli meie juurde üks vanem naine, kes seleta, et ärge liigutage end, sest tähtsad inimesed sõidavad kohe mööda. Sellepärast pidimegi järgmised 1,5 minutit lihtsalt seisma ning ootama. Järsku tulid politsei autode vahel tähtsad autod ning sõitsid mööda. Millegi pärast paljud ka pildistasid. Ei olnud aimugi, kes need olla võisid. Pärast seda liikusime hotelli ning vaatasime natukene niisama telekat, sest meil oli tuk-tuk tellitud kella 12-ks, et viia meid Grand Palace-i.  Kella 12-ks ronisimegi esimesele korrusele ning läksime enda rohelise tuk-tuki peale. Sõit oli ainult 5minutit, sest koht asus meile väga lähedal. Seekord saime ikka sisse ka minna, sest mul olid teksad jalas ning plätud jätsin hotelli. Kõige rõvedam tunne siin maailmas on kanda teksasid kui väljas on varjus üle 30 kraadi sooja. 

See oli lihtsalt väga rõve, aga elasin üle. Läksimegi, siis Grand Palace-i sisse. Seal oli nii palju templeid ja maju ja erinevaid puid ja põõsaid. Kõik oli nii kullast ja nii värviline.  Esimesena käisime suures hoones, kus pidid jalanõud ära võtma ning sinna ette jätma. Väga ilusaid kujukesi oli palju ning värve veel rohkem. Sees oli suur Buddha kuju, kuid seal tegelikult ei tohtinud üldse pilte teha, aga ma salaja ühe sain.

Mulle, kui eestlasele oli päris veider või lausa hirmutav vaadata, kuidas järsku üks pere viskab pikali maha, kõigi ees ning hakkavad kummardama ühte kullast kujukest. Ning peres oli ka umbes 3-aastane poiss, kes pidi ka palvetama ja kummardama kuju, sest ema teda sundis. Idamaade asi. Viimaks läksime edasi. Teepeale jäi üks suur kullast torniga tempel.

Sinna sisse ei saanud, aga väljast oli ka hea vaadata. Edasi liikusime kolmandasse templisse, kus oli munkadele ka pandud eraldi punane vaip, kus nemad eraldi said palvetada. Kusjuures seal ei tohtinud ka pilti teha ning seal ei saanud ka mina, sest kohe kui telefoni välja võtsid, kargasid turvad sulle peale. Vaatasime alal niisama ringi ning uurisime maad. Seal oli ka relvade muuseum, aga sinna ei viitsinud minna – ei paku huvi sellised asjad. Võtsime lõpuks juua ning istusime maha, sest lihtsalt nii palav hakkas ja seal kuskil ei olnud konditsioneeri ka.

 Peale puhkamist natukene veel vaatasime ringi ning hakkasime liikuma hotelli poole tagasi. Teepealt ostsime veel ühed elevandipüksid, tundus et nendega võib kodus päris mugav olla. Seekord kõndisime hotelli, ei võtnud ei taksot ega tuk-tukki. Hotelli saabudes, anti ka hotellitöötaja poolt mulle minu tellitud triiksärk. Vot, isegi ei olnud petukaup ning ilusasti õmmeldud triiksärk oli ka 12h hilinemisega kohale jõudnud. Tuppa jõudes tegime 2 tunnise puhkuse enne viimast shoppingut.

Sounds like a plan...

Järjekorras juba üheksas reisiblogi osa. Loodan, et meeldib. 

Üheksas reisiblogi postitus ( kirjutatud hotellis kell 8.38pm kohaliku aja järgi )

    Tere tulemast Bangkokki – megametropoli, kus elab pea 12 miljonit inimest ning liikluses ei ole reegleid, linna kus on sadutuhandeid söögikohti ja sadutuhandeid kaubanduskeskuseid, linna, kus suurem jääb väiksemale peale ning kuningas ja kuninganna on parimad, tere tulemast nautlemis linna. Aga täpsemalt, saate juba kohe teada.  Nii.. eile peale natukest aega puhkust ning kohvi joomist panime end kirja tuk-tukile, mis viiks meid ühele Bangkoki ostlemis tänavale, mis toimub just õhtuti, pimedas.  Muidu need maksavad ning kasutatakse seda kui taksona, kuid hotellil oli oma tuk-tuk ning saime sellega tasuta.

   Natukese aja pärast oligi käes aeg liikuma hakata. Istusimegi, siis selle rohelise asjanduse peale. Juht, kes oli muideks hotelli töötaja, kihutas vahepeal nii kiiresti, et kartsin isegi alla lennata sealt. Peale 10 minutit sõitu, olimegi kohal. Ja, siis ma tundsin, et olin jällegi paradiisi sattunud, sest lihtsalt nii palju kohti, nii palju odavaid asju ja nii palju erinevaid inimesi ja nii palju süüa, lihtsalt kirjeldamatu. Lihtsalt kõndisimegi seal ja pakuti erinevaid asju ja ostsime igasuguseid asju. Endale sain näiteks uued IPhone case-d ning särgi ning ostsime erinevaid suveniire ning asju Tai kohta. Inimesed õnneks seal liiga pealetükkivad ei olnud. Viimaks läks kõht tühjaks, siis läksime eraldi tänavasse, kus olid ainult toidukohad. Kõike võimalikku ning igast maailma otsast alates venemaaköögist, lõpetades tai, vietnami ja hiina omadega. Valisime siiski Tai oma seekord, tundus selline mõnus ning hubane. Võtsin joogiks endale coca-cola ning söögiks grillitud kana koos riisi ning väga huvitava salatiga. 

Täiega veider oli see, et riis toodi mingisuguses imelikus topsis, millel oli peal kaas ning salat oli räigelt tšilline, aga samas ka väga maitsev. Kartsin juba, et mulle tuuakse jälle ette mingisugused nn „ nuudlid “. Kõht sai täis ning oli väga hea. Kusjuures Bangkokis väljas söömine on odavam kui oli seda Krabis. Peale seda vaatasime veel ringi, liikusime toidupoodi. Räigelt palju huvitavaid asju oli ning nii palju erinevaid asju, eriti meeldisid mulle kuivatatud seened kilepakendis, sest need nägid välja nagu magic mushrooms. 

 Millegipärast käis turvamees kogu aeg meil järgi, aga ma ei saanud aru miks. Viimaks ütles meile häbelikult, et tegelikult pannakse pood juba 5 minuti pärast kinni ja, siis ma alles sain aru, milles asi oli. Maksime enda vee ära ning liikusime välja. Inimesed panid juba tänaval enda asju kokku ning liikusid ka kodupoole ära, siiski ju pühapäeva õhtu. Läksime isegi tuppa ning  puhkasime niisama. Sõin veel mingit väga veidrat riisiküpsist. Õhtul ei tahtnud väga und tulla, kuid viimaks uinusin, kuid siis ärkasin kella 4 ajal varahommikul üles, sest kirjutati Facebooki, kuna Eestis oli alles õhtu ju. Ning lõpuks hakkas ka mingisugune kalkun võin lind häälitsema ja laulma akna taga ja seda mitu tundi. Lõpuks sain mingi kella poole 6 ajal magama. Head ööd või hommikut! 

    

   Tere hommikust, minu lugejad. Kell 9am ma ärkasingi üles. Raske oli üles saada, kuna öösel väga hästi ei maganud, küll kukk ja, siis konditsioneer segasid. Tegin väikese säti ning juba liikusimegi välja. Liftis veel lugesin, kus hoiatati võlts tuk-tukkide eest ning hakkavad valetama erinevaid asju ning viivad ja erinevatesse äridesse, et kindlasti hoiduksime nendest. Kuid see selleks, aga ega  pikemalt ei saanudki teha sätti, sest kell 10am läks juba meie tuk-tuk hotelli eest. Jõime veel all kohvi ka ja sõin ühe muffini ära, lootes, et see on šokolaadiga, mis tegelikkuses oli rosinatega ehk, siis mitte minule mõeldud. Lõpuks saime tuk-tuki peale. Sõitsime, siis Grand Palace-i. See on üks väga uhke ja suur templitekompleks, mis on kullast tehtud ning, kus kunagi elas ka kuningas ja kuninganna. See on üheks suurimaks vaatamisväärsuseks Bangkokis. Jõudes sinna, oli välja väga palav ning hakkasime sisse liikuma, aga siis tuli välja, et lühikeste varrukatega ning lühikeste pükstega ei tohi minna sinna ning seetõttu me ei saanudki sinna mindud. Otsustasime minna, siis shoppama ning järgmine päev pikkade riietega tagasi tulla ( kuigi väljas üle 30 kraadi kogu aeg ). Liikusimegi, siis edasi kaardi järgi natukene eemale, jõe äärde. Tee peale sattus veel väga suur park, rohelise alaga, mis meenutas vähemalt seitset jalgpalliväljakut ( mitte, et ma teaks kui suur on üks jalgpalliväljak ). Terve tee jõeäärne oli täis kuninga ning kuninganna pilte või ausambaid, mis olid värvilised ning kullatud. Üleüldiselt peetakse Tais väga lugu kuningaperest ning keegi ei ütle nende kohta halvasti. Kui keegi peaks seda tegema, siis viiakse see inimene džunglisse ning lastakse loomade poolt ära süüa.

   Viimaks jõudsimegi jõe äärde, kus tuli meie juurde üks mees, no nii muuseas, mitte et ta oleks midagi tahtnud vms. Nimelt hakkas ta rääkima meile ühest hoonest, mis meie kõrval oli, et see ikka selle sajase rahaühiku peal oleva kujundi hoone jne. Viimaks küsis kus me pärit ning, et Eesti ikka nii külm . Ja siis jõudis jutt selleni, millal me tulime ning millal me Eestisse tagasi. Rääkisime ka talle, et meil oli sel hetkel kavatsus minna shoppama kaubanduskeskusesse, kuid mees hakkas rääkima, et täna on Budismi päev ning enne 2pm ei tehta miskit lahti, kuna kõik palvetavad. Tundus veider, aga samas nii usutav. Et me parem võtaksime tuk-tuki tänavalt ning sõidaksime erinevate templite juurde, sest neid hea vaadata ning kuna täna on selline tähtis päev, siis peaksime just kollased tuk-tukid võtma, kuna nemad saavad täna tasuta kütust ja seetõttu sõidavad väga odavalt. Lõpuks ütles, et peab veel meile selle takso ka kinni ning asi korras. Mõtlesin veel, et miks nii suuremeelne, aga samas miks ka mitte. Istusime peale ja sõitsime. Seekord oli natukene pikem maa sõita. Päris mõnus oli, sest Bangkoki liiklus on küll selline nagu, kuidas jumal juhatab. Vahepeal tekkis ka ohtlikke hetki, aga nemad ilmselgelt sellega siin harjunud. Peale 15 minutit sõitu olimegi kohal. Juht ütles, et ootab meid siin ning, et me võtaksime oma aja. 

Vaatasime ringi ning läksimegi budismi templisse. Jalanõud pidi ka jalast võtma ning ei tohtinud kunagi kuju juures olekul naerda kuna see pidavalt südamepõhjani neid solvama. Seega istusimegi diivanile ning uurisime ringi. Meie ees istus üks mees, kes hakkas väga palju meiega kõnelema. Algul pikalt, et kus ikka Eesti on ja ta teab, et me Skandinaavia juures ning, siis et palju meil seal ikka inimesi elab jne. Viimaks küsis ta meilt koolihariduse kohta ning peale seda, et :„ Kas me sooviksime/plaanime osta rubiine või muid juveele ? “

Lugu jääb täna poolikuks, sest vastasel juhul oleks osa liiga pikk ning tüütu/raske juba lugeda. Järgmise blogipostituse teen neljapäeva õhtul ning, siis juba Eesti ajajärgi, sest saabun, siis koju tagasi. Neljapäeval panen järgmise osa alles sellepärast üles, sest järgmised kaks päeva veedan ma lennukites ning linna peal, aga mitte hotellis. Peatse nägemiseni, neljapäeval J

It´s a big big world, easy to get lost in it

Ja ongi kaks viimast õhtut Krabis, kuid see ei ole veel kõik !

Kaheksas reisiblogi postitus ( kirjutatud Bangkokis, hotellis kell 5.32pm )

    Ja jõudsimegi just Tai pealinna - Bangkoki. See linn on ikka hiiglaslikult suur. Aga sellest ma räägin järgmises osas. Eile jäi pooleli hetk, mil hakkasime õhtul linna minema, ühte paika ning nüüd kirjutangi kuhu täpsemalt. Nii, peale blogi kirjutamist sättisimegi natukene ning puhkasime, peale mida liikusime välja, kuid enne seda juhtus üks äpardus – nimelt olime kaotanud ära ühe enda toakaartidest ning me olime kindlad, et jätsime selle ennem laua peale, kuid peale koristajat enam seda ei olnud ning seepärast kahtlustasimegi, et koristaja must käsi on siin mängus. Otsisin terve toa, vannitoa ning rõdu läbi, aga kaarti mitte kuskil. Viimaks vaatasin isegi kraanikaussi, kardinate taha ning isegi sinna, kus on konditsioneer ning prügikast. Ei jäänudki meil muud üle, kui  minna alla ning küsida uus. Tegelikult peaks maksma ka selle eest, aga töötajad ei viitsinud tegelema hakata nende asjadega.

    Peale seda käisime ja võtsime ka kooki ning kohvi. Jälle oli hull kari jaapanlasi kohal ja kõik kohad ära võtnud. Aga maitsev oli siiski. Meil oli 30 minutit aega transfeerini, mis viiks meid öömarketisse ehk suurele tänavale umbes 20km meie hotellist eemale. Kuna oli natukene aega, siis käisime beach baaris ning võtsime juua ning vaatasime viimast korda Krabi päikeseloojangut. Kuigi mulle eriti ananassi joogid ei meeldi, siis seekord võtsin mingisuguse ananassi asjanduse. Päris hea oli ning isegi magus. Viimaks oligi kell niipalju, et minna hotelli ette. Sinna tuli umbes 15 kohaline Toyota buss, mis oli seest värviline nagu kooseluseaduse lipp. Ei tegelikult oli kõik väga okei. Väljas läks just väga pimedaks ning hakkasimegi liikuma. Sõit kestis umbes 25 minutit. Hull muusika bussis käis. Ainukene laul, mida sellest hetkest mäletan on One Directioni oma „ One Thing “. 

   Kui jõudsime kohale, olime tänaval, kus oli reaalselt tuhandeid inimesi. Nii turiste kui ka kohalikke. Algus jäi meile lihtsalt üks suur kaubanduskeskus silma, kus oli Eesti mõistes alanud Osturalli või Hullud Päevad. Mitme korruse peale ikka õige allahindlus, mitte 10% või 30% nagu Eestis. Algul vaatasime niisama ringi, sest ei jõudnud reageerida. Esialgu ei ostnud midagi, sest läksime vaatama õiget Tai tänavakaubandust ning pärast läksime tagasi. 

   Hullud rahvamassid kohal. Müüdi absoluutselt kõike, mida su ajukene võib isegi ette kujutada. Isegi 6- ja 3-aastased tai tüdrukud tantsisid kõhutantsu keset platsi ning lootsid sellega kõvat raha teenida. Esimese asjana ostsime kookospähkli sees olevat kookosjäätist. Sest ega, kes kookosejäätist pole söönud, see Tais ei ole käinud. Maitse oli lihtsalt kirjeldamatult hea ning maksis ainult 30 bahti ( 0.75€ ). Vaatasime veel ringi ning emps tahtis ka rahakotti, kuid seda kõige õigemat ei leidnud, sest ei sobinud talle ei Chanel ega ka Prada. Hästi palju erinevaid vorste ning sööki müüdi seal absoluutselt igal pool. Vaatasimegi lihtsalt ringi ja uurisime kuniks viimaks otsustasime sööma minna. Kuna me kõik viimased korrad sõime Tai toitu, siis seekord otsustasime süüa Usa rämpstoitu – KFC.

 Võtsime erinevaid neid kanasid ning friikaid jne. Täiega hea oli aga väga vürtsikad ka. Peale seda mõtlesime, et peaks ostma miskit magusat ka ning võtsime lillat jäätist.

   Viimaks käisime edasi poodides ringi ning minu saagiks oli kaks paari teksasid, särgid ja niisama nänni. Kusjuures, just siis, teksasid proovides, käisin ma oma elu kõige väiksemas proovikabiinis, mis oli ausalt nii väike, et tekitas klaustrofoobia tunde mulle peale.  9pm oli autobuss jälle ukse ees ning viis meid tagasi hotelli. Viisime oma tavaari tuppa ning läksime tellisime tänava pealt järgmiseks päevaks takso lennujaama, mis oli 50km meie hotellist. Vaatasime veel igal pool ringi, mis toimub, sest siiski viimast korda linnapeal. Hullult kutsuti igale poole jälle sööma ning ostma. Ostsime hoopis 2 uut t-särki, erinevate kirjadega. Viimaks liikusimegi tuppa, ma istusin natukene arvutis ning jäin öösel magama. Head ööd J

    Järgmisel päeval ärkasime kella 9 paiku juba üles ( täna ), sest oli vaja pakkida kohvrid ja käsipagas. Ning nüüd olen teie ajast veel kaugemal, kuna Eesti keeras kella, aga Tai ei keeranud kella tagasi ( lihtsalt teadmiseks ). Aga nimelt sel lõunal me lendasime lennukiga Bangkokki ( Tai pealinna ), et sinna miljonite linna paariks päevaks jääda. Sättisin ning käisime selles hotellis viimast korda hommikust söömas. Võtsin räigelt puuvilju ning kohvi. Seekord oli nii jaapanlasi kui ka eurooplasi. Plaanisime ka ujuma minna enne ära minekut, aga oli veel palju teha enne check-outi. Liikusimegi tuppa, kus ma hakkasin asju pakkima. Kohver õnneks ülekilodes ei olnud ja käsipagas oli ka enamvähem. Peale seda pesin pea ära ning vaatasin üle, ega miskit ei jäänud tuppa. Viimaks võtsimegi oma asjad ning läksime alla, et teha check-out. Asjad korras, ootasime hotelli ees enda taksot. Räiget umbne ja palav oli. Õnneks takso tuli, mis oli Honda ning seal oli mõnus jahe. Sõit lennujaama kestis umbes 45 minutit. Nägin esimestkorda ka valges, seda teed, sest eelnevad korrad on alati just, siis pime olnud. Taksojuht tõstis meie asjad välja ning läksime lennujaama sisse. Otsisime, kus saab kohvrid ära anda. Bangkoki lennukile läks nii palju inimesi ja sellepärast olid nii pikad järjekorrad. Ühel olid ülekilode jama, teisel passiga probleeme – nii see järjekord seal venis. Viimaks saime ka enda asjad ära antud – peale 45 minutit seismist. Liikusimegi turvakontrolli. Enne seda veel jõime käbe enda viimase vee ära, mis oli kinnine, kuid ei tohtinud kösipagasis olla. Turvakontroll oli lebo, sest isegi arvutit ei pidanud seekord välja võtma. Peale seda kõike ei olnud meie lennuk isegi veel maandunud ning seega oli aega piisavalt. Kõige pealt käisin poes ja ostsin jääteed endale ning peale seda vaatasime suurest aknast maanduvaid ja tõusvaid lennukeid – päris lahe oli. Viimaks oli kell päris palju saanud ja vaatasin, oi et järgmisesse ruumi hakkab saama, et juba. Siis andsime piletid ära ning vaatasin oi lennukisse juba saab, et kuidas nii ruttu. Ja siis vaatasin oi lennuki ust pannakse kinni ning alles, siis avastasin, et me olime niisama istuma jäänud ning ei vaadanudki kella, et juba 2 minuti pärast oleks lennukile minek lõppenud. Istusime, siis kohale ning juba 10 minuti pärast tõusime õhku. 

   Mega auklik tee oli. Siis öeldi paljudele, et nad ikka enda elektroonilised vahendid välja lülitaksid, mida paljud ei kuulanud. Üldse ei salli selliseid inimesi, kes hakkavad vastu lennukis kehtestatud reeglitele. Aga no õnneks see polnud nii hull. Tõus oli normaalne ning sujuv, ainult, et vahepeal raputas päris korralikult, aga eks see käibki asja juurde. Lend kestis ainult natukene alla 2 tunni. Mõnus lend oli ning jäin rahule. Enamus ajast lugesin mingit ajakirja, kus rääkis lennuki painduvusest ning tugevusest. Päris põnev oli. Viimaks ütleski kapten, et kinnitage palun rihmad, sest meil tuleb lühike maandumine, mille peale hakkas üks hädaldama, et issand, mis lühike, kas otse alla, appi mis toimub. Ning sel hetkel ma küll mõtlesin, et kas reaalselt ? Maandumine oli piisavalt pikk siiski ja väga mõnus, ainult nagu ennem ka ütlesin, siis natukene raputas. Gate-i meid ei viidud, vaid pidime bussiga sõitma lennujaama. Jube pikk maa oli ning sõitis läbi ma ei tea, mis teede, igal juhul mina olin ukse juures ning ehmatasin kui buss hakkas veel tagurpidi sõitma. Seekord õnneks oli suhteliselt väike võimalus, et kohver oleks kõndima läinud ning õnneks peale 10 minutit ootamist juba saime ka kohvrid kätte. Viimaks läksimegi taksot otsima. Meid suunati ühte kohta kus oli sadu inimesi, kes kõik ootasid kusjuures taksosid. 

   Hull süsteem oli, kuidas inimesed taksole lähevad seal. Järjest lastakse inimesi õue ning kümned takso tulevad enda kohtadele, kus lennujaama töötajad suunavad inimese õige takso juurde ja nii 10 kui mitte sadu kordi. Viimaks tuli ka meie kord. Kusjuures takso hinnale läks juurde ka 2 korda tollimaksu ning lennujaamamaks. 

Taksojuht ei saanud absoluutselt aru kuhu ta minema pidi ning ta inglise keel oli samahea kui olematu, sest ta isegi ei osanud öelda 60 ning ütles selle asemel 50 ja 60 segu ( fifsix ? ). Kihutas, mis hull, kuid õnneks jõudsime kiiresti ka kohale, mööda kiirteed. Meie hotell oli 28km kaugusel, Bangkoki kesklinnas. Hotelli töötaja võttis meie asjad välja ja jooksis nendega hotelli ära, samal ajal kui minule jõudis alles kohale, et peaks turvavöö ära  võtma. Siis läksime selle laua juurde, kus 4 erinevat töötajat rääkisid meiega, et millega maksate, milline tuba, kus oleme, tasuta kohv jne jne. Lõpuks ei saanud muffigi aru ja meie asjad lihtsalt viidi üles korrusele, kus seadsime ennast sisse ning nüüd kirjutasin ka selle blogi osa. Bangkoki linnas on väga palju uurida ning vaadata, kuid nendest asjadest lähemalt juba järgmises postituses J

Igas sadamas leidub vähemalt üks eestlane

Loodan, et see osa meeldib teile ning head lugemist !

Seitsmes reisiblogi postitus ( Kirjutatud hotellis kell 2.39pm Tai aja järgi )

   Oh, tulime just tuppa tagasi. Räige lihtsalt, mis kuumus on väljas. Tahtsime natukene poodides ringi käia ning uurida asju, kuid võimatu lihtsalt. Ostsime natukene süüa ja nüüd oleme konditsioneeriga hotellitoas. Otsustasin, siis nüüd ka kirjutada järgmine blogi osa. 

Nimelt eile, peale väikest puhkust läksime kooki sööma jälle ning kohvi sööma. No ikka see tavaline, mida hotell korraldab. Hea oli ning peale seda hakkas vaikselt päike loojuma juba. Otsustasime minna välja. Käisime veel korra beach barist läbi ning võtsime midagi külma juua. Sel hetkel oli see kõige õigem otsus. Istusime niisama ning vaatasime merele. Kõrval olid veel üks mees ja naine, kes minu arust on istunud seal baaris viimased 7 päeva. No ainult seal ma vähemalt neid näinud olen. Kui jook oli otsas läksime mere äärde. Siiamaani oli mõõn. Huvitav küll, miks nii kaua, sest eelmised päevad olid sel ajal juba mõõn ammu läbi. Sel hetkel oli ilus päikeseloojang ning rahvast oli kogunenud randa ikka päris korralikult. Kõik tegid pilte, kes statiividega, kes ilma jne. Tegime isegi selfiesi ja pilte – väga kaunis oli. 

   Peale umbes 30 minutit, kui päike oli loojunud läksime tagasi beach baari. Võtsime teised jahutavad joogid, sest ega Tai päikeseloojang ei tähenda õhu jahenemist, vaid jääb ikka samasuguseks nagu oli see seda päeval. Baari ees olid sellised suured istumistoolid või, kuidas neid saab nimetada. Tool see samas ei olnud, kuna sinna oleks mahtunud oma  4-5 inimest ära. Istusime seal ning rääkisime niisama. Palju inimesi kõndis ka veel mööda ning rahvast oli suhteliselt palju. Ma jõin veel mingit hullu sidruni jooki ja see oli selline c-vitamiini laks, et mul läksid silmad pahupidi sellest. 

Viimaks vaatasime, et kell oli päris palju saanud ning mõtlesime, et varsti peaks kuhugi õhtustama minema. Läksimegi tuppa ning olime niisama tunnikene. Läksin rõdule, viskasin jalad üle ääre ning lihtsalt jõin külma Coca-colat ning vaatasin rõdult alla. Mõnus oli, õhk oli ka ikka väga soe. Umbes kella 8pm aegu liikusimegi välja. Seekord liikusime mööda mereäärt rohkem, et minna kuhugi sinna kanti sööma. Järsku hakkas meile silma üks jõle suur söögikoht, mis oli väga korralik ja mitte nii tailik, kuigi Tai toidud olid seal kõik olemas. Siis vaatasime veel et üle söögikoha on suur Soome lipp ning igal pool veel Soome lipud. Mõtlesime, et päris huvitav ning läheme sinna. Rahvast oli suhteliselt palju, kuid meid suunati ilusasti väga mugavasse lauda. Tuuakse, siis meie menüüd ning hakkame vaatama. Nii siin on pitsad, siin on Tai toidud, seal on Euroopa toidud ning ohho järsku tuli üks suur reklaam, et eripakkumised jookide suhtes: A Le Coq, Viru Valge, Vana Tallinn, Gin jne. 

  Ma mõtlesin, et siin on küll, midagi valesti ning, miks on Eesti alkohoolsed joogid  ühes Tai restoranis. Järgmisel hetkel tuli meie juurde teenindaja ning, küsis alguses inglise keeles: „ Kas meil on kõik hästi ? “ ning hiljem vene keeles. Vastasin, et jah kõik on korras. Siis läheb teenindaja kõrval lauda ning hakkab seal koristama ning, siis ma ütlesin „ Kurat küll nad kõik arvavad, et me oleme venelased ?“ ning, siis teenindaja seda kuulis ning ütles eesti keeles: „ Kas ma kuulen siin, eesti keelt ? Issand, ma pole seda juba viimased 6 kuud kuulnud, kuidas te küll siia sattusite ? “ ning, siis ma olin küll ehmunud, issand eestlane.. SIIN ? Üleüldiselt ei olnud kordagi muidu Tais ega Krabis eestlast kohanud. Ning, siis natukene rääkisimegi juttu ning soovitas meile toite. Sel hetkel veendusin, et ikka igas sadamas leidub vähemalt üks eestlane. Mina võtsin suure rohelise karri pitsa, mis pidavalt olema Tai rahvuspitsa ning magustoiduks sticky rise-i. Pakkus veel mulle magusat pitsat, mis oli kaneeliga, aga mõtlesin, et see minu jaoks võib-olla liiga ekstreemne. Jäime oma toitu ootama ning meie kõrval istus üks mees ja naine, kõnelesid igas tahes inglise keeles ning mees kogu aeg tellis endale erinevaid Eesti jooke veel, kuid eestlase moodi ta välja ei jäänud. Jällegi teenindas meid 4 erinevat teenindajat, mis seal normaalne nagu siiamaani on tundunud. Kui pitsa toodi ette, nägi see lihtsalt imehea välja. Hakkasingi seda sööma. See oli ausalt üks mu parimad pitsasid, mida ma olen elus söönud,  Eesti omasid ei anna seda isegi võrrelda. Räigelt hea lihtsalt. Sõin ja sõin seda. Pitsas sees oli kusjuures ka kookost. Vahepeal veel maitsesin empsi toitu ka, mis oli hull mingisugune 4 erineva kana kaste koos riisi värkidega ning kaste oli käsitsi punutud korvis, mille pidi ära sööma. Ka  väga hea. Hiljem toodigi mulle sticky riis, mis oli samuti väga hea. Vanilli kastmega ning mangoga. Selle söögiga olin lihtsalt nii rahul ning pärast oli kõht täiega täis. 

  Liikusimegi välja tagasi, vaatasime natukene niisama ringi, kusjuures kui ma eelnvealt rääkinud, et kogu aeg arvatakse, et meie oleme venelased, siis seekord oli midagi erakordset. Sel õhtul ei arvatud enam, et me oleme venelased, vaid hoopis hiinlased - vot see on juba kõrgem pilotaaž, seda ma teile ütlen. Ma ei tea, mis meil on nendega sarnast, aga ju, siis midagi ikka on. Kuid viimaks läksimegi hotelli tagasi. Hiljem läksin niisama välja ning uurisin elu ja vaatasin merd ning kuskil kaugel Phuketi kandis olevat äikest. Poole öö pealt läksin jällegi magama. Head ööd J

   Järmigsel päeval ( täna ) ärkasime kella 9 paiku üles. Otsustasime, et magame tunnikene kauem, aga mitte liiga palju, sest muidu ei jõua hommikusöögile. Tegin säti ning läksime sööma. No te juba teate väga hästi, mida ma sõin – eks seda ikka, mis hommikule kohane. Peale seda käisime toas, vaatasime lennuinformatsiooni ning läksime randa. Ujudes oli ikka nii soe jälle. Lihtsalt olin vees, sest välja ei tahtnud tulla, sest seal veel palavam. Minnes veel astusin mingisuguse koralli endale jalga kinni, mega valus oli ning võtsin selle ära ja  viskasin kaugele ära, et keegi teine sellele veel peale ei astuks. Järsku vaatasin, et rannas hakkas hull lõugamine ning just nende rannas pinda käivate inimeste vahel ( et ostke seda ja toda ), mis on tegelikkuses keelatud randades. Ning, siis nägin, et tuli auto kuhu oli suurelt peale kirjutatud „ Tourist police “ nimelt tuldi kontrollima, kas rand on puhas nendest müüjatest, kuid kaugelt sellest. Oli näha, kuidas üks linamüüja üritas ühe naisega rääkima hakata ning teha nägu, nagu ta oleks ujuma siia tulnud, teine mängis magavat ning kolmas jooksis lihtsalt minema. Kuid need, kes ei saanud ära joosta, võttis politsei kinni ning rääkis nendega 

ja täitis mingisuguseid pabereid. Viimaks ei jäänudki mentidel muud üle kui sinna nurga taha passima jääda. Päris koomiline vaatepilt. 

Päikest teile

  Peale 45 minutit kui politsei lahkus ( pööras nurgatagant suurele teele ) tuli paremalt poolt randa hull müüjate seltskond, kes hakkasid juba uuesti pakkuma asju ning ma mõtlesin sel hetkel, et ma vist olen ikka 5 minutit kauem vees. Ning alles peale seda läksin päevitama. Siis käis muidugi ka Phu meie juures ning andis meile jälle ananassi, et emps ikka massaažis käis ja ta nii tänulik. Vot nüüdseks oleme küll juba mitu Phu ananassi ära söönud, aga need on parimad ananassid, mida olen elus saanud. Kui keskpäev oli läbi läksime tuppa ning käisin pesus, peale mida liikusimegi poodidesse, millest ma juba blogi alguses kirjutasin. Ning nüüd natukene siestatamegi, sest väljas väga kuum ning hiljem läheme ühte huvitavasse öö paika, millest te saate juba teada järgmises blogi osas. Peatse nägemiseni ;)

Kel pole julgust rannikuid silmist kaotada, see maailmajagusid ei avasta!

No nii.. nüüd natukene ka saartest ja nende uskumustest

Kuues reisiblogi postitus ( Kirjutatud kell 1.37pm kohaliku aja järgi, hotellis )

    Väljas on kohutavalt palav ning peale mitut tundi päevitamist tulime just tuppa, seega otsustasin kirjutada nüüd vahepeal ära ka tänases blogi osa. Nimelt, järgmine päev ( eile ), ärkasime juba eriti vara üles – kell 7.30am, sest läksime sel päeval 4 saare ekskursioonile. Ärgata oli täiega raske, sest olin eelnevalt kell 3 öösel alles magama läinud. Liikusin, siis vannituppa et seekord enne hommikusööki sätt ära  teha. Võtsin külmkapist suure Nestle pudelivee ja hakkasin hambaid pesema. Jube rõve oli pesta, sest vesi oli jääkülm. Viimaks tegin ka ühe selfie ning peale seda läksimegi hommikust sööma.

    Võtsime veel ekskursiooni jaoks asjad ka kaasa, et pärast ei peaks toast enam läbi käima. Kuna hommikusöök oli alles alanud, siis terve restoran oli jaapanlasi täis. Põhjus on lihtne – nimelt nemad on meie ajast ees ning neil on sel ajal juba ennelõuna, kui siin hommikut hakatakse sööma, aga eurooplastel on alles öö sel ajal ning nemad magavad võimalikult kaua ja tulevad viimasel hetkel alles sööma. Meil oli seekord erand ning sulandusime, siis jaapanlastega ühte. Sõin jälle palju puuvilju, pannkooke ning omletti. Peale seda läksimegi hotelli ette oma transfeeri paadini ootama. 8.30am pidid seal olema aga ei olnud. Oli ka teisi inimesi, kes ootasid. Aga arvatavasti, oli asi selles, et oodati kedagi teist eelnevas hotellis ning seetõttu jäädi ka meie juurde natukene hiljaks. Õnneks see ei olnud liiga pikk aeg, mida pidime ootama. Transfeeriks oli selline auto, mille kasti pidime istuma. No ehtne lõunamaa värk ju. Täiega lahe oli, ainult, et kartsin alla lennata sealt kastist. 

   Kui olime kohal, panime nimed kirja ning, siis rääkis reisijuht, et edaspidi leiate oma paadi tema järgi üles jne. Mingi tumedanahaline noor kutt oli, kohalik arvatavasti. Paati minemiseks ( pikasaba paat jällegi, ainult, et seekord oluliselt suurem ), pidime ronima vette. Mitte õnneks küll väga sügavale, aga ilmselgelt ju kui mina hakkasin sinna ronima, siis tuli suur laine ning ma olin kõhuni läbimärg ning seljakott kaasaarvatud. Õnneks oli vesi ikka väga soe. Istusime paati ning hakkasimegi lõpuks liikuma. Meie kõrval istusid kaks inglis keeles kõnelevat inimest, aga ma ei saanud aru, mis riigist nemad ka pärit võisid olla. See selleks.. Sõit esimesele saarele kestis umbes 30 minutit. Mootor mürises, mis jube. Kõrvad olid lõpus ikka väga lukus. Esimene peatus oli Phra Nang Cave.

 Üks väljast poolt paistev kaunis saar, suurte koobastega. Aga, seda ainult väljast poolt, kohe saate aru miks. Lõpuks kui tulime paadist maha, oli päris palju rahvast igal pool. Paate saabus kogu aeg kümneid ning kümneid. Aga, et saada koobaste juurde ning natukene ka teisele poole saart, pidime põhimõtteliselt kogu oma tavaariga ning riietega minema läbi mere, mis oli mulle üle kõhu isegi. Päris märjaks sai kohe, kuna see päev oli natukene pilvisem ka, siis ei kuivanud need riided äragi. Lõpuks veest väljas vaatasime neid koopaid natukene ja uurisime niisama ringi. 

   Seal sai teha ka mägironimist, mida pakuti ka minule, kuid ei aitäh. Ja, siis ma sain ausalt shoki… Tuli välja, et sellel saarel kummardatakse sõna otsesesmõttes seksimis usku või rahuldamis või nimetagi seda kuidas tahes. Aga seal olid viirukid ümber nende kujude.. naised palvetasid seal ning häälitsesid. See oli samas nii kohutav. Pildid räägivad enda eest:

 

   Seal seisis veel üks suur „ meheau " kujukene, mida üks mees kangesti kallistas ning tahtis väga, et keegi temast niimoodi ka pilti teeks. Eks te arvake ise, tema orientatsioon ära. Peale seda vaimset shokki liikusime läbi vee jällegi tagasi oma paadi juurde, kuna oli aeg asuda järgmise saare juurde. Sõit kestis 15 minutit ning sihtpaigaks oli chicken island ( kana saar ). Seda saart nimetatakse kana järgi, kuna sellel saarel on üks suur kana kujuke kivist. Seda näeb ka siin pildi peal.

    Kuid meie saare peale otseselt ei läinud, vaid jäime selle juurde seisma, kuna seal pidavalt olema kõige ilusamad snorgeldamis paigad. Panime maskid pähe, torud suhu ja läksime. Kaua aega meile ei antud, aga ei olnud ka erilist vahet, kuna kaks aastat tagasi sai päevi ja päevi Egiptuses snorgeldatud. Hästi palju kalu oli ning käsi liigutades virutasin ka kogemata ühele pikku molli. Loodan, et ta andestab minule. Kusjuures enamus, kes meie paadis olid, seisid kuskil redeli juures ja hoidsid kinni või olid päästevestidega, sest nad ei ole siiamaani ujumist ära õppinud ( vanuseks +20 ). Lõpuks saimegi paati tagasi ning läksime järgmisele saarele, mille nimeks oli Tub island. 

    Põhiline on seal see, et kui on mõõn, siis saab nende kahe saare vahel kõndida aga kui ei ole mõõna, ss saab läbi vee ka jalutada või ujuda. Kui jõudsime kohale, siis vaatepilt oli vägev. Ehtne kollane, puhas liiv, täpselt nagu filmides ja täiesti läbinähtav vesi, mis oli kindlasti 33 kraadi soe. See oli paradiis. Saar ise oli väike ning seal oli ainult üks väike majakene. Sel hetkel mõõna ei olnud aga meie ujusime ikka seal. Palju kalu oli ka, haisid ei näinud või ei tahtnud näha, ei oska kommenteerida. Nautisime vaadet ning tegin palju pilte. Viimaks läksimegi jälle paati ning sõitsime järgmisele saarele, mille nimeks oli Poda Island. 

    See oli juba vähe suurem saar ning seal oli rahvuspark ka. Esimese asjana anti meile süüa, milleks oli muna ning mingi riisiroog kanaga. Hea neutraalne toit kõigi uskumuste suhtes. Maitse oli väga hea ning peale seda läksime ostsime juua ning läksime päevitama. Tegin ka jällegi palju pilte.

    Räigelt hakkas kõrvetama ning seetõttu läksin ujuma ja seda mitu korda, kuna seekord oli meil aega 2 tundi. Kusjuures, selles rannas on ka see kuulus kivi või mägi, mida võib näha nii mõneski filmis, kui keegi tunneb selle ära. 

   Viimaks panime asjad kokku ning läksime paati, mis viis meid tagasi meie randa Ao nang resorti. Paadis vajus vahepeal silm kinni, kuid magama päris ei jäänud. Tagasi tulles oli jälle hull mõõn. Läksimegi tuppa ning käisin pesus ja panin enda asjad kuivama. Peale seda läks emps Phu juurde massaaži ( ise ei tahtnud seekord minna, polnud erilist tuju ).

    Tegin sel ajal toas Eesti suve ning panin konditsioneeri 16 kraadi peale. Viimaks kui täiesti õhtu oli kätte saabunud läksime linna peale niisama ringi vaatama. Sada pakkujat ja nüüd ma veendusin ikka täielikult, et kõik, kes ei ole Aasia maadest on venelased, sest rääkisime puhast eesti keelt ning ikka oldi surmkindlad, et me venelased. Ajuvaba lihtsalt. Leidsime endale söögikoha ning tellisime eelroaks endale kana kevadrullid mango kastmes ning pearoaks kana ning juurviljadega praetud riisi koos Tai pärase maitseka  magusa kastme. Kõik oli väga maitsev ning meeldib, kui jätta  välja see et jällegi ei toodud minule minu kastet kätte, vaid unustati ära ja alles, siis sain kui küsisin, kus see on. Aga okei, seekord veel andestan.  Naljaks oli seda vaadata, et meist paremal istus suur seltskond jaapanlasi, kes sõid ilusti noa ja kahvliga ja, siis meist vasakul pool istus mees, kes küsis kohe pulkasid. Et nagu, kas vastupidi ei peaks olema ? Kõige veidram oli see, et kui tahtsime maksta, ütlesin et „ We would like to pay now “, millele tema korduvalt vastab ainult „ what plane ? one, two ? “, siis mina ikka mõtlen, mida ta räägib mulle ning ütlesin: „ no no, I want to give you money.. bill noh.. money money “, millele naine ikka vastab: „ what money ? where ? why ? “.. lõpuks tegin talle puust ja punasest ette: “ This is food.. and I ordered it.. so now I have to give you some money because I came here to eat.. moneeeeyyy “ .. ja siis lõpuks sai ta aru, et aaaaa te soovite arvet maksta. Sel hetkel ma mõtlesin küll, kuidas ta eelnevalt on klientidega hakkama saanud. Läksimegi peale seda hotelli poole tagasi. Peale seda niisama lebotasin ning vaatasin pärast väljas ringi. Viimaks poole öö peal jäingi jälle magama. Head ööd J

   Järgmisel päeval ehk nüüdseks juba täna ( reedel ) ärkasin ma kell 8 juba üles. Peas oli juustest nagu pudelihari, aga läksin siiski sööma. Mõtlesin, et seekord teen säti pärast hommikusööki. Seekord olime hiljem söömas ning laudades oli näha ainult eurooplasi. Mingi täiega imelik mahl oli ka, ma ei mäleta selle nime, aga ma jõin seda ja selle kõrvalmaitse oli nagu umbrohul või midagi taolist. 

   Peale sööki käisime toast läbi, võtsin mõningad asjad kaasa ning läksime basseini äärde. Täiesti lõpp, kuidas hakkas kütma alles. 

Varbad liivas, vaadates kuud
Su lahtiseid juukseid, lennutab tuul
Siin pilvede all pole vajagi midagi muud
Su rebitud teksad ja õhuke pluus
On ihule kleepund, sest pisut on kuum
Loodan vaid et viibid hommikutund
-Shanon

Üks kuumimaid päevi on täna siin olles. Varjus 34-36 kindlasti ja päikese käes ei taha isegi teada. Käisin kogu aeg basseinis ujumas ning viimaks võtsime seal ka midagi jahutavat. Päevitasime umbes 2,5h ning peale seda läksime randa. Seal sai edasi päevitatud ning ujutud. See oli esimene hetk minu elu, kus pidin tõdema, et ma vanni ei pane ka nii sooja vett, kui sel hetkel meri oli. 

   Viimaks läksimegi tuppa, nägin, et tuba oli jällegi igapäevaselt korralikult koristatud, linad vahetatud, joogid uued ning käterätikud ka uued – mulle sobib. Sõin veel mingeid nuudleid, mis olid oi oi, pole kunagi nii tšilliseid saanud. Pärast seda oli jälle hetk, kus vajasin ühte kaevu vett palun. Nüüd olengi siin ning sean valmis end iga õhtuseks koogi söömiseks ( hetkene aeg 3.44pm Tai aja järgi ). Varsti juba uus osa ning uued paigad. Varsti näeme ;)

Vabandust  teatud küljendamis ning kirjavigade pärast, päevad on olnud väga kiired ja kogu teksti ei ole võimalik  üle vaadata, aitäh !!!!