Igas sadamas leidub vähemalt üks eestlane

Loodan, et see osa meeldib teile ning head lugemist !

Seitsmes reisiblogi postitus ( Kirjutatud hotellis kell 2.39pm Tai aja järgi )

   Oh, tulime just tuppa tagasi. Räige lihtsalt, mis kuumus on väljas. Tahtsime natukene poodides ringi käia ning uurida asju, kuid võimatu lihtsalt. Ostsime natukene süüa ja nüüd oleme konditsioneeriga hotellitoas. Otsustasin, siis nüüd ka kirjutada järgmine blogi osa. 

Nimelt eile, peale väikest puhkust läksime kooki sööma jälle ning kohvi sööma. No ikka see tavaline, mida hotell korraldab. Hea oli ning peale seda hakkas vaikselt päike loojuma juba. Otsustasime minna välja. Käisime veel korra beach barist läbi ning võtsime midagi külma juua. Sel hetkel oli see kõige õigem otsus. Istusime niisama ning vaatasime merele. Kõrval olid veel üks mees ja naine, kes minu arust on istunud seal baaris viimased 7 päeva. No ainult seal ma vähemalt neid näinud olen. Kui jook oli otsas läksime mere äärde. Siiamaani oli mõõn. Huvitav küll, miks nii kaua, sest eelmised päevad olid sel ajal juba mõõn ammu läbi. Sel hetkel oli ilus päikeseloojang ning rahvast oli kogunenud randa ikka päris korralikult. Kõik tegid pilte, kes statiividega, kes ilma jne. Tegime isegi selfiesi ja pilte – väga kaunis oli. 

   Peale umbes 30 minutit, kui päike oli loojunud läksime tagasi beach baari. Võtsime teised jahutavad joogid, sest ega Tai päikeseloojang ei tähenda õhu jahenemist, vaid jääb ikka samasuguseks nagu oli see seda päeval. Baari ees olid sellised suured istumistoolid või, kuidas neid saab nimetada. Tool see samas ei olnud, kuna sinna oleks mahtunud oma  4-5 inimest ära. Istusime seal ning rääkisime niisama. Palju inimesi kõndis ka veel mööda ning rahvast oli suhteliselt palju. Ma jõin veel mingit hullu sidruni jooki ja see oli selline c-vitamiini laks, et mul läksid silmad pahupidi sellest. 

Viimaks vaatasime, et kell oli päris palju saanud ning mõtlesime, et varsti peaks kuhugi õhtustama minema. Läksimegi tuppa ning olime niisama tunnikene. Läksin rõdule, viskasin jalad üle ääre ning lihtsalt jõin külma Coca-colat ning vaatasin rõdult alla. Mõnus oli, õhk oli ka ikka väga soe. Umbes kella 8pm aegu liikusimegi välja. Seekord liikusime mööda mereäärt rohkem, et minna kuhugi sinna kanti sööma. Järsku hakkas meile silma üks jõle suur söögikoht, mis oli väga korralik ja mitte nii tailik, kuigi Tai toidud olid seal kõik olemas. Siis vaatasime veel et üle söögikoha on suur Soome lipp ning igal pool veel Soome lipud. Mõtlesime, et päris huvitav ning läheme sinna. Rahvast oli suhteliselt palju, kuid meid suunati ilusasti väga mugavasse lauda. Tuuakse, siis meie menüüd ning hakkame vaatama. Nii siin on pitsad, siin on Tai toidud, seal on Euroopa toidud ning ohho järsku tuli üks suur reklaam, et eripakkumised jookide suhtes: A Le Coq, Viru Valge, Vana Tallinn, Gin jne. 

  Ma mõtlesin, et siin on küll, midagi valesti ning, miks on Eesti alkohoolsed joogid  ühes Tai restoranis. Järgmisel hetkel tuli meie juurde teenindaja ning, küsis alguses inglise keeles: „ Kas meil on kõik hästi ? “ ning hiljem vene keeles. Vastasin, et jah kõik on korras. Siis läheb teenindaja kõrval lauda ning hakkab seal koristama ning, siis ma ütlesin „ Kurat küll nad kõik arvavad, et me oleme venelased ?“ ning, siis teenindaja seda kuulis ning ütles eesti keeles: „ Kas ma kuulen siin, eesti keelt ? Issand, ma pole seda juba viimased 6 kuud kuulnud, kuidas te küll siia sattusite ? “ ning, siis ma olin küll ehmunud, issand eestlane.. SIIN ? Üleüldiselt ei olnud kordagi muidu Tais ega Krabis eestlast kohanud. Ning, siis natukene rääkisimegi juttu ning soovitas meile toite. Sel hetkel veendusin, et ikka igas sadamas leidub vähemalt üks eestlane. Mina võtsin suure rohelise karri pitsa, mis pidavalt olema Tai rahvuspitsa ning magustoiduks sticky rise-i. Pakkus veel mulle magusat pitsat, mis oli kaneeliga, aga mõtlesin, et see minu jaoks võib-olla liiga ekstreemne. Jäime oma toitu ootama ning meie kõrval istus üks mees ja naine, kõnelesid igas tahes inglise keeles ning mees kogu aeg tellis endale erinevaid Eesti jooke veel, kuid eestlase moodi ta välja ei jäänud. Jällegi teenindas meid 4 erinevat teenindajat, mis seal normaalne nagu siiamaani on tundunud. Kui pitsa toodi ette, nägi see lihtsalt imehea välja. Hakkasingi seda sööma. See oli ausalt üks mu parimad pitsasid, mida ma olen elus söönud,  Eesti omasid ei anna seda isegi võrrelda. Räigelt hea lihtsalt. Sõin ja sõin seda. Pitsas sees oli kusjuures ka kookost. Vahepeal veel maitsesin empsi toitu ka, mis oli hull mingisugune 4 erineva kana kaste koos riisi värkidega ning kaste oli käsitsi punutud korvis, mille pidi ära sööma. Ka  väga hea. Hiljem toodigi mulle sticky riis, mis oli samuti väga hea. Vanilli kastmega ning mangoga. Selle söögiga olin lihtsalt nii rahul ning pärast oli kõht täiega täis. 

  Liikusimegi välja tagasi, vaatasime natukene niisama ringi, kusjuures kui ma eelnvealt rääkinud, et kogu aeg arvatakse, et meie oleme venelased, siis seekord oli midagi erakordset. Sel õhtul ei arvatud enam, et me oleme venelased, vaid hoopis hiinlased - vot see on juba kõrgem pilotaaž, seda ma teile ütlen. Ma ei tea, mis meil on nendega sarnast, aga ju, siis midagi ikka on. Kuid viimaks läksimegi hotelli tagasi. Hiljem läksin niisama välja ning uurisin elu ja vaatasin merd ning kuskil kaugel Phuketi kandis olevat äikest. Poole öö pealt läksin jällegi magama. Head ööd J

   Järmigsel päeval ( täna ) ärkasime kella 9 paiku üles. Otsustasime, et magame tunnikene kauem, aga mitte liiga palju, sest muidu ei jõua hommikusöögile. Tegin säti ning läksime sööma. No te juba teate väga hästi, mida ma sõin – eks seda ikka, mis hommikule kohane. Peale seda käisime toas, vaatasime lennuinformatsiooni ning läksime randa. Ujudes oli ikka nii soe jälle. Lihtsalt olin vees, sest välja ei tahtnud tulla, sest seal veel palavam. Minnes veel astusin mingisuguse koralli endale jalga kinni, mega valus oli ning võtsin selle ära ja  viskasin kaugele ära, et keegi teine sellele veel peale ei astuks. Järsku vaatasin, et rannas hakkas hull lõugamine ning just nende rannas pinda käivate inimeste vahel ( et ostke seda ja toda ), mis on tegelikkuses keelatud randades. Ning, siis nägin, et tuli auto kuhu oli suurelt peale kirjutatud „ Tourist police “ nimelt tuldi kontrollima, kas rand on puhas nendest müüjatest, kuid kaugelt sellest. Oli näha, kuidas üks linamüüja üritas ühe naisega rääkima hakata ning teha nägu, nagu ta oleks ujuma siia tulnud, teine mängis magavat ning kolmas jooksis lihtsalt minema. Kuid need, kes ei saanud ära joosta, võttis politsei kinni ning rääkis nendega 

ja täitis mingisuguseid pabereid. Viimaks ei jäänudki mentidel muud üle kui sinna nurga taha passima jääda. Päris koomiline vaatepilt. 

Päikest teile

  Peale 45 minutit kui politsei lahkus ( pööras nurgatagant suurele teele ) tuli paremalt poolt randa hull müüjate seltskond, kes hakkasid juba uuesti pakkuma asju ning ma mõtlesin sel hetkel, et ma vist olen ikka 5 minutit kauem vees. Ning alles peale seda läksin päevitama. Siis käis muidugi ka Phu meie juures ning andis meile jälle ananassi, et emps ikka massaažis käis ja ta nii tänulik. Vot nüüdseks oleme küll juba mitu Phu ananassi ära söönud, aga need on parimad ananassid, mida olen elus saanud. Kui keskpäev oli läbi läksime tuppa ning käisin pesus, peale mida liikusimegi poodidesse, millest ma juba blogi alguses kirjutasin. Ning nüüd natukene siestatamegi, sest väljas väga kuum ning hiljem läheme ühte huvitavasse öö paika, millest te saate juba teada järgmises blogi osas. Peatse nägemiseni ;)