No nii.. nüüd natukene ka saartest ja nende uskumustest
Kuues reisiblogi
postitus ( Kirjutatud kell 1.37pm kohaliku aja järgi, hotellis )
Väljas on kohutavalt
palav ning peale mitut tundi päevitamist tulime just tuppa, seega otsustasin
kirjutada nüüd vahepeal ära ka tänases blogi osa. Nimelt, järgmine päev ( eile
), ärkasime juba eriti vara üles – kell 7.30am, sest läksime sel päeval 4 saare
ekskursioonile. Ärgata oli täiega raske, sest olin eelnevalt kell 3 öösel
alles magama läinud. Liikusin, siis vannituppa et seekord enne hommikusööki
sätt ära teha. Võtsin külmkapist suure
Nestle pudelivee ja hakkasin hambaid pesema. Jube rõve oli pesta, sest vesi oli
jääkülm. Viimaks tegin ka ühe selfie ning peale seda läksimegi hommikust sööma.
Võtsime veel ekskursiooni jaoks asjad ka kaasa, et pärast ei peaks toast enam
läbi käima. Kuna hommikusöök oli alles alanud, siis terve restoran oli
jaapanlasi täis. Põhjus on lihtne – nimelt nemad on meie ajast ees ning neil on
sel ajal juba ennelõuna, kui siin hommikut hakatakse sööma, aga eurooplastel
on alles öö sel ajal ning nemad magavad võimalikult kaua ja tulevad viimasel
hetkel alles sööma. Meil oli seekord erand ning sulandusime, siis jaapanlastega
ühte. Sõin jälle palju puuvilju, pannkooke ning omletti. Peale seda läksimegi
hotelli ette oma transfeeri paadini ootama. 8.30am pidid seal olema aga ei
olnud. Oli ka teisi inimesi, kes ootasid. Aga arvatavasti, oli asi selles, et
oodati kedagi teist eelnevas hotellis ning seetõttu jäädi ka meie juurde
natukene hiljaks. Õnneks see ei olnud liiga pikk aeg, mida pidime ootama.
Transfeeriks oli selline auto, mille kasti pidime istuma. No ehtne lõunamaa
värk ju. Täiega lahe oli, ainult, et kartsin alla lennata sealt kastist. 
Kui
olime kohal, panime nimed kirja ning, siis rääkis reisijuht, et edaspidi leiate
oma paadi tema järgi üles jne. Mingi tumedanahaline noor kutt oli, kohalik
arvatavasti. Paati minemiseks ( pikasaba paat jällegi, ainult, et seekord
oluliselt suurem ), pidime ronima vette. Mitte õnneks küll väga sügavale, aga
ilmselgelt ju kui mina hakkasin sinna ronima, siis tuli suur laine ning ma olin
kõhuni läbimärg ning seljakott kaasaarvatud. Õnneks oli vesi ikka väga soe.
Istusime paati ning hakkasimegi lõpuks liikuma. Meie kõrval istusid kaks inglis
keeles kõnelevat inimest, aga ma ei saanud aru, mis riigist nemad ka pärit võisid olla. See selleks.. Sõit esimesele saarele kestis umbes 30 minutit.
Mootor mürises, mis jube. Kõrvad olid lõpus ikka väga lukus. Esimene peatus oli
Phra Nang Cave.
Üks väljast poolt paistev kaunis saar, suurte koobastega. Aga,
seda ainult väljast poolt, kohe saate aru miks. Lõpuks kui tulime paadist maha,
oli päris palju rahvast igal pool. Paate saabus kogu aeg kümneid ning kümneid.
Aga, et saada koobaste juurde ning natukene ka teisele poole saart, pidime
põhimõtteliselt kogu oma tavaariga ning riietega minema läbi mere, mis oli mulle
üle kõhu isegi. Päris märjaks sai kohe, kuna see päev oli natukene pilvisem ka,
siis ei kuivanud need riided äragi. Lõpuks veest väljas vaatasime neid koopaid
natukene ja uurisime niisama ringi.
Seal sai teha ka mägironimist, mida pakuti
ka minule, kuid ei aitäh. Ja, siis ma sain ausalt shoki… Tuli välja, et sellel
saarel kummardatakse sõna otsesesmõttes seksimis usku või rahuldamis või
nimetagi seda kuidas tahes. Aga seal olid viirukid ümber nende kujude.. naised
palvetasid seal ning häälitsesid. See oli samas nii kohutav. Pildid räägivad
enda eest:
Seal seisis veel üks
suur „ meheau " kujukene, mida üks mees kangesti kallistas ning tahtis väga, et
keegi temast niimoodi ka pilti teeks. Eks te arvake ise, tema orientatsioon
ära. Peale seda vaimset shokki liikusime läbi vee jällegi tagasi oma paadi
juurde, kuna oli aeg asuda järgmise saare juurde. Sõit kestis 15 minutit ning
sihtpaigaks oli chicken island ( kana saar ). Seda saart nimetatakse kana
järgi, kuna sellel saarel on üks suur kana kujuke kivist. Seda näeb ka siin
pildi peal.
Kuid meie saare peale otseselt ei läinud, vaid jäime selle juurde
seisma, kuna seal pidavalt olema kõige ilusamad snorgeldamis paigad. Panime
maskid pähe, torud suhu ja läksime. Kaua aega meile ei antud, aga ei olnud ka
erilist vahet, kuna kaks aastat tagasi sai päevi ja päevi Egiptuses
snorgeldatud. Hästi palju kalu oli ning käsi liigutades virutasin ka kogemata
ühele pikku molli. Loodan, et ta andestab minule. Kusjuures enamus, kes meie
paadis olid, seisid kuskil redeli juures ja hoidsid kinni või olid
päästevestidega, sest nad ei ole siiamaani ujumist ära õppinud ( vanuseks +20 ). Lõpuks saimegi paati tagasi ning läksime järgmisele saarele, mille nimeks
oli Tub island.
Põhiline on seal see, et kui on mõõn, siis saab nende kahe
saare vahel kõndida aga kui ei ole mõõna, ss saab läbi vee ka jalutada või
ujuda. Kui jõudsime kohale, siis vaatepilt oli vägev. Ehtne kollane, puhas
liiv, täpselt nagu filmides ja täiesti läbinähtav vesi, mis oli kindlasti 33
kraadi soe. See oli paradiis. Saar ise oli väike ning seal oli ainult üks väike
majakene. Sel hetkel mõõna ei olnud aga meie ujusime ikka seal. Palju kalu oli
ka, haisid ei näinud või ei tahtnud näha, ei oska kommenteerida. Nautisime
vaadet ning tegin palju pilte. Viimaks läksimegi jälle paati ning sõitsime
järgmisele saarele, mille nimeks oli Poda Island.
See oli juba vähe suurem saar
ning seal oli rahvuspark ka. Esimese asjana anti meile süüa, milleks oli muna
ning mingi riisiroog kanaga. Hea neutraalne toit kõigi uskumuste suhtes. Maitse
oli väga hea ning peale seda läksime ostsime juua ning läksime päevitama. Tegin
ka jällegi palju pilte.
Räigelt hakkas kõrvetama ning seetõttu läksin ujuma ja
seda mitu korda, kuna seekord oli meil aega 2 tundi. Kusjuures, selles rannas
on ka see kuulus kivi või mägi, mida võib näha nii mõneski filmis, kui keegi
tunneb selle ära.
Viimaks panime asjad kokku ning läksime paati, mis viis meid
tagasi meie randa Ao nang resorti. Paadis vajus vahepeal silm kinni, kuid magama
päris ei jäänud. Tagasi tulles oli jälle hull mõõn. Läksimegi tuppa ning käisin
pesus ja panin enda asjad kuivama. Peale seda läks emps Phu juurde massaaži (
ise ei tahtnud seekord minna, polnud erilist tuju ).
Tegin sel ajal toas Eesti
suve ning panin konditsioneeri 16 kraadi peale. Viimaks kui täiesti õhtu oli
kätte saabunud läksime linna peale niisama ringi vaatama. Sada pakkujat ja nüüd
ma veendusin ikka täielikult, et kõik, kes ei ole Aasia maadest on venelased,
sest rääkisime puhast eesti keelt ning ikka oldi surmkindlad, et me venelased.
Ajuvaba lihtsalt. Leidsime endale söögikoha ning tellisime eelroaks endale kana
kevadrullid mango kastmes ning pearoaks kana ning juurviljadega praetud riisi
koos Tai pärase maitseka magusa kastme.
Kõik oli väga maitsev ning meeldib, kui jätta
välja see et jällegi ei toodud minule minu kastet kätte, vaid unustati
ära ja alles, siis sain kui küsisin, kus see on. Aga okei, seekord veel
andestan. Naljaks oli seda vaadata, et
meist paremal istus suur seltskond jaapanlasi, kes sõid ilusti noa ja kahvliga
ja, siis meist vasakul pool istus mees, kes küsis kohe pulkasid. Et nagu, kas
vastupidi ei peaks olema ? Kõige veidram oli see, et kui tahtsime maksta,
ütlesin et „ We would like to pay now “, millele tema korduvalt vastab ainult „
what plane ? one, two ? “, siis mina ikka mõtlen, mida ta räägib mulle ning
ütlesin: „ no no, I want to give you money.. bill noh.. money money “, millele
naine ikka vastab: „ what money ? where ? why ? “.. lõpuks tegin talle puust ja
punasest ette: “ This is food.. and I ordered it.. so now I have to give you
some money because I came here to eat.. moneeeeyyy “ .. ja siis lõpuks sai ta
aru, et aaaaa te soovite arvet maksta. Sel hetkel ma mõtlesin küll, kuidas ta
eelnevalt on klientidega hakkama saanud. Läksimegi peale seda hotelli poole
tagasi. Peale seda niisama lebotasin ning vaatasin pärast väljas ringi. Viimaks
poole öö peal jäingi jälle magama. Head ööd J
Järgmisel päeval ehk
nüüdseks juba täna ( reedel ) ärkasin ma kell 8 juba üles. Peas oli juustest nagu pudelihari, aga läksin siiski sööma. Mõtlesin, et seekord teen säti pärast
hommikusööki. Seekord olime hiljem söömas ning laudades oli näha ainult
eurooplasi. Mingi täiega imelik mahl oli ka, ma ei mäleta selle nime, aga ma
jõin seda ja selle kõrvalmaitse oli nagu umbrohul või midagi taolist.
Peale
sööki käisime toast läbi, võtsin mõningad asjad kaasa ning läksime basseini
äärde. Täiesti lõpp, kuidas hakkas kütma alles.
 |
| Varbad liivas, vaadates kuud Su lahtiseid juukseid, lennutab tuul Siin pilvede all pole vajagi midagi muud Su rebitud teksad ja õhuke pluus On ihule kleepund, sest pisut on kuum Loodan vaid et viibid hommikutund -Shanon |
Üks kuumimaid päevi on täna siin olles. Varjus 34-36 kindlasti ja päikese käes ei taha isegi teada. Käisin kogu aeg basseinis ujumas ning viimaks võtsime seal ka midagi jahutavat. Päevitasime umbes 2,5h ning peale seda läksime randa. Seal sai edasi päevitatud ning ujutud. See oli esimene hetk minu elu, kus pidin tõdema, et ma vanni ei pane ka nii sooja vett, kui sel hetkel meri oli.
Viimaks läksimegi tuppa, nägin, et
tuba oli jällegi igapäevaselt korralikult koristatud, linad vahetatud, joogid
uued ning käterätikud ka uued – mulle sobib. Sõin veel mingeid nuudleid, mis
olid oi oi, pole kunagi nii tšilliseid saanud. Pärast seda oli jälle hetk, kus
vajasin ühte kaevu vett palun. Nüüd olengi siin ning sean valmis end iga
õhtuseks koogi söömiseks ( hetkene aeg 3.44pm Tai aja järgi ). Varsti juba uus
osa ning uued paigad. Varsti näeme ;)
Vabandust teatud küljendamis ning kirjavigade pärast, päevad on olnud väga kiired ja kogu teksti ei ole võimalik üle vaadata, aitäh !!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar