Dubais ning kolmas lend

Nonii, siin on, siis teine osa minu reisiblogist :)

Teine blogipostitus ( kirjutatud Sri Lankan Airlines-is, Dubai-Colombo liinil kell 01.56am kohaliku aja järgi )

    

         Olen nüüdseks Sri Lankan Arilines-i lennukis teel Dubaist Colombosse ( Sri Lanka pealinna ). Hetkel oleme India ookeani koha peal ja 3h on sõidetud ja 2h on veel sõita. Päris korralikult raputab ja turbulents on hetkel, kuna asume äikesetormi peal. Rihmad kästi ka just kinni panna ning hoida ennast. Paljudele tundub, see hetkel päris õudne ning endalgi ei ole väga hea tunne. Aga kirjutan, mis olen siis vahepeal peale viimast blogipostitust teinud. Peale viimast blogi kirjutamist ma hakkasin mingisugust muusikalist filmi vaatama lennukis, päris lahe oli ning põnev ka, ainult, et katkestasin mitu korda filmi vaatamise, kuna alati toodi süüa või juua jne. Lõpuks 1h aega enne maandumist toodigi igale ühele karp Ben&Jerry  jäätist. Viimaks kui film läbi ja söödud, võtsin veel teki ja padja ja niisama puhkasin, kuniks hakkaski lennuk maanduma. Üli pikalt ja kaua ning tegi ka auringe veel Dubai kohal ( tiheda liikluse tõttu ). Maandumine ole smooth ja talutav. Terminal oli kuskil kaugel, seega pidime bussiga sinna sõitma, lennuki juurest. See kuum õhk, mis meid lennukist välja minnes tabas ( kell 1 öösel ) oli ulmeline. Mingi 33 kraadi oli. Aga täiega mõnus. Buss sõitis terminali mingi 30 minutit kindlasti, sest ilmselgelt oli Dubai lennuliiklus tihedam, kui Tallinna linnas autode oma. Ja kui olimegi kõndinud pika maa maha, tuli passikontroll, töötaja veel arvas, et mu ema on mu õde hoopiski. Aga see selleks, viimaks läksime kohvrite järgi. 

     Ma ei tea, miks aga alguses olin ma täiesti kindel, et minu kohver on kuskile kaduma läinud. Algul tiirleski seal ainult 4 kohvrit. Ning rohkem informatsiooni ei tulnud. Ootasime ja ootasime aga vastust ei saanud, viimaks läks mu ema küsimagi, et kas reaalselt 500 inimese kohvrid jäid maha, kuid just, siis hakkasid kohvrid tulema ning saime oma asjad kätte. Otsisime veel oma hotelli putka üles, et transport hotelli tellida. Tee peale jäi veel hull brasiillaste grupp teele. Hull mürts ja kärts käis, kuid saime neist mööda. Väljas oli juba sel hetkel nii palav, et anna olla. Aga mõnus siiski. Ja saimegi enda hotellis toa ( 3-ndal korrusel ), kusjuures konditsioneer oli väga hea, mingi 18 kraadi oli igal pool. See dude veel viis meie kohvrid tuppa ja andsime ka jootraha. Sättisime end tuppa sisse ja tegime kohvi, pakkisime asju ja niisama vaatasime ringi. Tahtsin veel hullult süüa, aga ei viitsinud alla minna ning roomservisega oleks veel kauem aega läinud, seega otsustasin hommikuni oodata.  Viimaks uinusingi.

Järgmisel hommikul ärkasime kohaliku aja järgi kell 9am üles. Mõnus oli, väljas hull päike, puhanud ning teistsugune keskkond. Sättisin ennast ning sõin, peale seda läksime välja. Liikusime ringi.. no ehtne kõrb, mis kõrb. Kohutavalt palav ( u 38 kraadi varjus ). 

    Metroo oli uhke, alles ehitatud ning väga puhas. Liikusime eskalaatoriga üles ja ostsime päevapiletid ( suhteliselt odav u 4euri ).

     Astusime metroosse ja sõitsime 30 minutit, Burj Khalifasse ( puts kaliffasse ). Metroos on meestel kusjuures eesõigus ning naistele nad istekohta ei pea andma. Viimaks õiges peatuses, mõtlesime, et oleme kohal. Aga ei, hull pikk tunnel ( maapealne ) oli maa alusesse Dubai kaubanduskeskusesse, mis on torniga ühendatud. See tunnel oli reaalselt 1km pikk, aga õnneks eskalaatoritega ühendatud. Jõudsime kaubanduskeskusesse, siis vaatepilte oli ulmeline:

   

Üks väike külg kaubanduskeskusest

 1200 erinevat tehnika, riide ning kõike muud võimaliku poodi, mida sa suudad endale ette kujutada. Lihtsalt tohutu hoone, sadade poodidega. Algul vaatasime natukene elektroonikapoode ja niisama nänni, viimaks tahtsime süüa ning selleks pidime minema food court-i ehk suurele platsile, kus oli kümneid kui mitte sadu kohvikuid, kiirtoidu kohti, restorane jne. Me valisime midagi teistmoodi, seega võtsime ühe Texase söögikohe käsile. Mingid hullud burxid, kanad, värgidsärgid. Ja lõpuks olin ma full mis full, kohutav lihtsalt. Saime netti ka seal veeli, seega mulle sobis see koht ideaalselt. Peale seda uurisime edasi poode. 

    Ning põhiline oli see, et Marks&Spenceri proovikabiinis oli diivan. Huvitav, küll milleks. Ning kabiinid olid eraldi nii naistele kui meestele ning nendes mustades riietes või rüüdes naised ostsid terve käru riideid, aga milleks küll, ma aru ei saa. Peale seda käisime ka toidupoes. Kusjuures hinnad suhteliselt samad, aga karastusjoogid oli küll palju odavamad. Mingi 2AUD-i ( 0.50€ ). Viimaks liikusimegi peale suurt ekslemist Burj Khalifa torni alla. Meil oli broneeritud kaks kohta torni ( sel hetkel ei olnud 7 tundi ühtegi vaba kohta alles ). Kuid kui me olime piletid kätte saanud, oli seal peal eelmise päeva kuupäev. Läksime tagasi ning mõtlesime, mis  probleem on. Meile öeldi sealt, et nende firma ei ole selles süüdi, et firma, kelle kaudu me need ostsime, et nende viga on see ja me ei saa torni minna. Mõtlesime, et cmon, mis seal vahet, kas tornis 2 inimest rohkem või vähem. Aga see ei sobinud, pidime uued piletid ostma ning 50€ maksma. Täiega nõme, aga saime torni vähemalt.

     Kõige pealt tuli läbida muidugi  turvakontroll, kus see kord, midagi erilist tegema ei pidanud. Peale seda, aga ka pileti kontrollimis järjekorras seisma ja viimaks ka liftijärjekorras ( aga see läks õnneks ruttu ). Lift liikus 60km/h ning 126-ndale korrusele ( 150-st ). Liftis käis muusika ja räägiti mingisugust teksti. Kõrvad läksid muidugi täiega lukku, aga no seda oli ette arvata. Üles jõudes oli imeline vaade.   Meid suunati koheselt välis terrassile. Vaade, mida me nägime oli vapustav, täiega ilus lihtsalt. Esimene külg, mida me vaatasime, oli kõrbe poole, kus oli vähe maju. Liikusime edasi ja tegime ka pilte. Vaatasime nüüd linna poole, kus olid ainult pilvelõhkujad ja oli näha kümneid ja kümneid ehitusplatse, kus ehitati neid ainult juurde. Algul ei tundunudki see vaade nii kõrge, aga siis sain aru, et asi oli selles, et mind ümbritses ainult pilvelõhkujad ning see tekitaski selle tunde. Viimaks läksime sisse ja uurisime niisama ringi, seal oli veel Burj Khalifa meenete pood ka.

    Peale seda läksime tagasi lifti ja sõitsime alla. Seekord läksid kõrvad veel rohkem lukku, aga väheseks ajaks. Käisime kohvikust ka läbi, kus jõin lattet ning sõin suure mustika muffini ära. 

Nägin kõrbes vett

    Peale seda läksime tagasi kaubanduskeskusesse, seekord toiduosakonda, kuna tahtsime, midagi süüa osta ja juua. Ostsime igasuguseid asju õhtuks, kuniks jõudsime järeldusele, et väljas on 37 kraadi ning meie asjad lähevad vahepeal halvaks, seepärast viisime asjad tagasi ja otsustasime pärast tagasi tulla. Läksime, siis õue – purskkaevude ette, sest seal hakkas purskkaevude mingisugune show, Burj Khalifa organiseeritud ( iga päev kell 6pm ). Päike hakkas ka loojuma. Muide, kui Tallinnas loojub päike merre, siis Dubais loojub päike kahe pilvelõhkuja vahele. Ootasime ning tahtsin hullult juua, kuna oli piisavalt aega käisin ja ostsin 2 AED-i eest endale ühe Liptoni. Ja, siis see algas. Väga võimas oli, mulle meeldis. Video on üleval minu Instagrammi kontol: www.instagram.com/markusmotttus

    Vahelduvalt peale seda käisime toidupoest läbi, ostsime endale vajalikud asjad ära ning läksime metroo peale, aga kuna metroo on küll kaubanduskeskuses, kuid teises otsas, pidime reaalselt 2km maha kõndima, mis tundus sel hetkel kui igavik. Lõpuks metroos, avastasime, et Dubais hakkab tipptund hiljem ning metrood olid nii täis, et me ei mahtunud isegi sisse. See oli kohutav, seal trügida moslemite, rüüdega inimeste ning araablaste vahel. Tundsin, kuidas bakterid mu poole lihtsalt suundusid. Okei see oli võib-olla natukene kuri, aga sel hetkel tundus küll nii. Viimaks kui tulime metroo pealt maha, hakkasin mõtlema, et kuidas need inimesed saavad ees ja taga seista ning esiklaasist välja vaadata. Siis sain teada, et need metrood sõidavad automaatselt ja peale seda enam ma selle asjanduse peale väga ei soovinud minna. Läksime tuppa ning tellisime wifi endale. Maksis mingi 20€/24h. Tegin enda asjandused seal ära ning läksin vanni. Peale seda oli küll väga värske tunne. Viimaks liikusime välja, kus olid selle hotelli basseinid ja baarid. Vaatasime ringi ja lamasime lamamistoolidel. Elavmuusika oli seal ning just sel hetkel lauldi laulu „ Let her go “. Õues oli ikka 34 kraadi sooja. Täiega mõnus lihtsalt. Viimaks oligi kell 12 või 1am saanud ning liikusime tuppa ära ja jäime magama.

    Järgmine hommik ärkasime juba kell 8am üles ning jõin esimese asjana kohvi ning peale seda läksin sättima. No see tavaline ikka. Ahja peale sättimist vaatasin telekast ka kaamelite võidujooksu, räigelt põnev oli. Teadsime, et peaaegu 40h järjest ei saa magada ning seetõttu läksime basseinide juurde päevitama hommikul ja ujuma – puhkama puhkusest. Väljas oli 38 kraadi varjus, ei kujuta isegi ette, kui palju see või olla, siis päikese käes, aga tohutult palav oli. Käisin kogu aeg ennast vees jahutamas. Olime umbes 2 tundi ning, siis pidime minema tuppa asju pakkima. Palju ei olnudki pakkida, kuna ei võtnud kõiki asju täiesti lahti. Peale seda viidi meie asjad alla, tehti check-out ning liikusime lennujaama poole – mitte, et me oleks lennukile veel läinud, vaid viisime oma kohvrid sinna hoiule, kuna lennuki väljumiseni oli veel 12h aega. Juht läks veel alguses terminal 3-le, aga meil oli vaja minna terminal 1-te, sest seekord kasutasime Sri Lankan airlines lennufirmat. Peale seda, liikusime jälle metroo peale, aga kuna reede on neile kuni kella 1ni päeval nagu mingisugune palvetamis puhkeaeg, siis esimene metroo väljus alles kell 1.07. Pidime 20 minutit metrood veel ootama. Metroo läks jälle suhteliselt täis, aga õnneks seekord meil nii palju sõita ei olnud. Nüüd olime jõudnud õigesse Dubaisse – vanemasse ossa. Kuumus juba alguses tappis. Vaatasime mingisuguseid vanu ehitis ja käisime mööda tänavaid, aga ei, enam ei jaksanud, liiga palav. Läksime poodi ja ostsime külmad joogid – kohe palju parem olla. Peale seda tahtsime minna Dubai jõe juurde, kus sõitsid abrad – kahe kalda vahel sõitev paadike. Aga enne seda käisime läbi tänavast, mis oli täis turisti nänni. Ostsime sealt minulegi need põhilised asjad ära – Araabia lipp ning I love Dubai särk. Peale seda hakkas hull pinda käimine, ostke seda ja toda. Issand üks pistis mulle veel mingi rätiku pähe ja andis umbes teada, et enne ei lase minna kui ma selle ära ei osta. Saatsin pikalt, viskasin räti maha ja liikusin edasi. Ma veel eelnevalt mõtlesin, et siin ikka palju vähem pealetükkivamad inimesed kui Egiptuses või Türgis. Viimaks saimegi käia mööda seda jõe kallast. Ilus oli.

    Peale seda läksime bussijaama. Ohho, kui palju busse, aga me vähemalt teadsime, et peame otsima bussi number 8, et saada randa. Käisime ringi ja otsisime ning viimaks ka leidsime. Sõitsime umbes 3 peatust, bussis, milles oli konditsioneer ja umbes 18 kraadi sees 37 asemel. See oli ka buss, kus oli eraldi koht naistele ja lastele istumiseks.

    Kui maha tulime, oli randa kohe näha ning liikusimegi sinna. Seal olid sellised mõnusad istumiskohad ning katusealused – varjamaks päikest, mitte vihma. Pered istusid seal, sõid ning veetsid niisama aega. Sel hetkel tahtsin avada Liptonit, mille ma olin eelnevalt ostnud, kuid kui vaatasin puhtjuhuslikult, selle kehtivust tuli välja, et tegemis aeg oli 2012 juuli ning kehtivuse lõppaeg oli 2014 juuli. Hmm, ei soovinud seda enam isegi mitte avada, jõin vett. Jälgisin veel seal ühte hindude peret, kes sõid kätega ja lihtsalt rääkisid ning pärast viskasid, kõik prügi maha, randa ning katsid liivaga.. India puhtuskultuuri vaadates üldse ei imesta tegelikult. Viimaks läksingi vahetuskabiini ( kusjuures, seal need ranna peal olevad on meestele ja naistele erinevad ). Kui vette läksin, vesi oli lihtsalt kuumem kui minul kodus kraanist tulev. 

    Nii umbes 33 kraadi soe. Lihtsalt istusingi seal. Umbes 30 minuti pärast pidin välja tulema, kuna läksime kuskile sööma, peale mida pidime minema edasi lennujaama. Ümbruskonna väga söögikohti ei olnud ning seetõttu valisime McDonaldsi. Hullult jahe oli sees. Võtsime suured eined ning Oreo McFlurryd. Lähedal istusid veel kaks musta, kus üks reaalselt 45minutit ainult rääkis ning teine oli terve aeg ainult vait. See hakkas vist silma sellepärast, et ta  toon ei olnud kõige vaiksem. Peale seda läksime bussipeatusesse ning istusime putkasse. ( Dubais on kõik bussipeatused kinnises ruumis, kus on konditsioneer, sest ilma pole lihtsalt võimalik. ) Ootasime enda bussi, mida ei tulnud ega tulnud. Viimaks mõtlesime, kui ei tule, lähme, siis mingisuguse muu bussi peale. Läksimegi, aga ei teadnud, millal maha minna. Läksime neljandas peatuses maha, sest see tundus õige. Küsides ühelt naiselt, kuhu me peame minema, et metroo peale saada, seletas ta pikalt ja laialt, et kindlasti mitte siit, aga üks buss läheb sinna. Õnneks lõpuks me tee sinna saime ja saime ka metroo peale mindud. 

    Peale 20 minutit sõitu olimegi lennujaamas. Kusjuures, lennujaamas juures, bussipeatuses oli üks ala, mis oli mõeldud ainult naistele seismiseks. Käisime enda kohvritel järgi ning peale seda panime kõik asjad, mis olime vahepeal ostnud kohvritesse ümber. Meil oli lennukini 3h aega, seega läksime check-inni. Dubai lennujaam kui maailma suurim lennujaam.

    Reaalselt tuhandeid inimesi ja kümneid järjekordi. Alguses seisime check-inni laua juures 1h. Sest lihtsalt tohutu saba oli. Millegi pärast enamused, kui mitte kõik olid tumedad. Ja paljudel olid kasti täis Marlborot ostetud ning 3 inimesel lcd-d. Viimaks kui saime kohvrit antud oli palju lihtsam edasi liikuda. Peale seda hakkas passikontroll. Oh jummel. 20 erinevat järjekorda, umbes 100 inimest ühes järjekorras. Meid suunati kuhugi kõrvale, kus üks rätikesega naine kontrollis passe. No nii üks inimene 5 minuti jooksul võib-olla ? Ajuvaba lihtsalt. Istusime 30 minutit seal kuniks viimaks tehti uus järjekord lahti ning läksime sinna. Meie ees oli veel, mees kellel oli probleeme passiga. Mina sain ilusti läbi ning peale seda läksime turvakontrolli. Sama, mis ikka. Ipod, telefon, läpakas jne. Sain ilusti läbi ja nägusid ei tehtud. Ja siis saime gatede juurde lõpuks. Oli isegi 30minutit vaba aega. Käisime tax free poes, ostsime natukene asju ja läksime lennuki juurde. Lennuki väljumine hilines 40 minutit. Istusin jälle akna juures. Näppisin natukene ekraani, kui lõpuks saime lennukite väljumis järjekorda minna. Üks lennuk, teine lennuk, kolmas lennuk ja lõpuks kümnendana meie lennuk. Täiesti pime oli ning, siis me tõusime. Issand, kuidas see lennuk kolises, raputas, häälitses, värises.. kõik võimalikud kirjeldavad sõnad. Lihtsalt halb oli seal lennukis istuda. Tõusmise ajal oli lennukist ka Burj Khalifat näha. Lõpuks kui oli enda normaal kõrgusel, siis oli mõnus edasi sõita. 

    Hakati jooke pakkuma ning peale sead ka kohe sööki. Valikus olid erinvaid asju, aga mina võtsin kana karri koos erinevate salatite ( feta juustu salat ) ja magustoiduga. See oli küll väga vürtsikas. Sel hetkel kirjeldas mu elu järgnev lause: üks kaev vett palun ja kohe ! Söödud, joodud, hakkasin filmi vaatama, kuniks vaatan miks väljas järsku nii valge on ning, siis saan aru – all on äike. Siis ütleb piloot lõbusalt kinnitage turvavööd palun. Ja siis hakkas raputama, loksutama. Aga minule see meeldis, kuigi mingisugused moslemid seal ees hädaldasid. Nüüdseks olengi siin lennukis ( 17.10 vastu 18.10 kell 3am kohaliku aja järgi ) ja vaatan filmi. Pool lendu on läbi, seega peaks filmi edasi vaatama ning blogi Taisse jõudes täiendama.