Viimaks saabumine Taisse

Nii, siin on kolmas reisiblogi postitus, loodan, et meeldib.

Kolmas blogi postitus ( kirjutatud hotellis, 21.10.2014 kohaliku aja järgi kell 12.02am )

     Nonii, aga mis siis juhtus peale seda, kui lõpetasin viimase blogi kirjutamise ? Nüüd räägin täpsemalt. Alustuseks ma mainiksin, et äikesetorm kesti veel kindlasti 1h, kuid lõpuks jäi ka see järele. Vaatasin ühe filmi lõpuni ning viimaks hakatigi valmistuma maandumiseks. Tuled veel pandi põlema, mis tekitas lennukis nii ereda tunde, et inimesed üles ärkaksid. Hakkasime laskuma, laskusime paksude pilvede sisse. Järsku hakkas pöörama ühele poole ja teisele poole ja viimaks hakkas veel päris korralikult raputama. Mõtlesin, miks me nii kaua maandume, tegelikkuses ei peaks. Maandus ja maandus, lõpus pani pidurid õhus peale ning lennuki ots tõmbas korralikult all, samal ajal hoogu juurde pannes. Sel hetkel tekkis küll korraks hirmutunne – minul kui lennukite friigil. Ja maad ei olnud ka veel näha. Ja viimaks käis see kõva pauk – rattad puudutasid maad. Järele mõeldes, tundus see nii lahe ja teistsugune ikka. Lennuk sõitis gate-i ning läksime maha. Hmm, Sri Lanka. Kõik teistsugune. Inimesed kõik nii tumedad ja käituvad väga lõunamaa moodi. Tahtsin esimese asjana wc minna, kuna lennukis ei viitsinud liigutada ennast. See ruum oli kole, kohutav ja räpane. Mulle üldse ei meeldinud, ma ei tahtnud mitte midagi seal puudutada – rahvusvahelises lennujaamas. Lisaks sellele kõigele, võttis veel mingisugune mees särgi seal kraanikausside ees seljast ja vist kujutas endale ette, et hakkab dušši seal võtma ? Sest, et ta ronis kraanikaussi, pani vee käima ja tundis end seal hästi. No good for you, aga tahaks tegelikult siin käsi ka pesta. Selle peale kõndisin lihtsalt minema. Käisime duty free poodides ringi ja uurisime niisama elu. Ajavöönd oli jälle edasi liikunud ning lõpuks oli kell 6am saanud. 1,5h meie järgmise lennuni Tai pealinna Bangkokki. Mainiti veel, et inimesed, kes liiguvad või tulevad Aafrika riikidest, peavad minema arsti kontrolli, ebola tõttu. Meie ei pidanud. Läksime oma gate juurde, läbisime väikese turvakontrolli ning istusime maha ning ootasime lennukit. Hull väsimus oli peal, aga magada ka ei saanud. Viimaks hakkas pardale minek.

    Seekord saime kahekesi istuda, ilma, et keegi võõras istuks kõrval, sest et olid 2, 4 ja 2 read. Mulle meeldis. Räägiti ikka need turva värgid ära ja, siis hakkasime liikuma. Enne tõusmist vaatasin, kuidas tiib laperdas ning, et tiib oli mitmest kohast üle lapitud, mis põhjusel, seda ei tea. Liikusime rajale ja kohe tõusime ka õhku, korra oli vahepeal ka vihma sadanud. Õhku tõus oli sujuv, aga raputas tuule ning vihma tõttu. Lõpuks kui olime õigel kõrgusel pakuti jooke ja mida kõike ikka veel. Ja, siis ma vist keerasin ära. Ma olin nii väsinud, et hakkasin endale asju ette kujutama. Nimelt, istus minust kella 10 suunas kaks meest. Ja nad käisid kogu aeg kordamööda wc, kott käes. Ja sosistasid oma vahel. Siis pani üks nendest araablastest teki pähe ? Ja hakkas rääkima midagi. Ning, siis üks araablastest veel otsis midagi kotist ning salaja ulatas selle teisele.Ma olin jummala 

hädas ja vahepeal juba suutsin veenduda, et nad on terroristid. Õnneks, aga toodi just sel hetkel süüa ning ma mõtlesin ainult sellele. Oli hea omlett, jogurt võikud, juua jne. 

   Peale 4h sõitu hakkasime maanduma. Päris ilus maandumine oli, kuniks me jõudsime väga madalale Bangkoki kohale. Siis hakkas lennuk lihtsalt räigelt ühest küljest teistpidi liikuma ja kõigutama lausa. Aga mind see ei hirmutanud õnneks. Viimaks rattad maas, sõitis lennu gate-i. Tulime sealt suhteliselt ruttu välja kuna meil läks 5h pärast järgmine lennuk Lõuna-Taisse, aga teisest lennujaamast, mis oli suhteliselt kaugel. 

Bangkoki lennujaam

    Alguses läksime üldse immigratsiooni väravatest läbi, kust vaadati meie passid läbi. Peale seda ootasime veel enda kohvreid ja suure imestuse peale meie kohvrid isegi jõudsid kohale. Kõik koristajad ning töötajad kusjuures, käisid näomaskidega ringi. Hullud järjekorrad igal pool jälle. Viimaks saimegi, siis bussi peale, mis viis meid teise Bangkoki lennujaama. Sõitis 1h täpselt, kuna ummikuid ei olnud. Terve tee vaatasin välja ja lihtsalt silmad vajusid kinni. Ma ei suutnud enam neid lahti hoida, lõpuks lihtsalt pea vajus ette poole ja prillid lendasid bussi põrandale. Siis sain aru, aitab olen üleval ja vaatan ringi ikka. Lõpuks kui olime teises lennujaamas, andsime kõige pealt enda kohvrid ära. Hullud massid jälle koos igal pool – nii lennujaamalik. Pidin veel tirima vanad lennuki sildid kohvrite pealt ära, et sassi ei aetaks eelmiste lendudega. Peale seda läksime turvakontrolli jälle. See oli suhteliselt leebe, midagi ei tehtud. Hiljem vaatasime lihtsalt ringi kuna meil oli lennukini aega, ning istusime netis. Peale mida läks kõht tühjaks. Sõin burxi ning peale seda läksime Starbucksi. Sel hetkel vajasin seda sama palju kui igapäevaselt hingamist.

Maandusime päikeseloojangu ajal

     Liikusime oma gate poole, mis oli ilmselget teisel pool lennujaama, kuna sealt läks ju meie lennuk. Istusime niisama ja vaatasin lennurajalt saabuvaid ja lahkuvaid lennukeid. Mõnus oli puhata puhkusest.Lennukit oodates saime ka kahe hiinlasega tuttavaks, kes hakkasid rääkima, et kust ikka pärit oleme ja kuhu me ikka lähme jne. Eestit nad ei teadnud, aga Soomet teadsid. Lennuk saabus suhteliselt hilja ning koristamise tõttu ka lennuk hilines u 30 minutit. Läksime muide Air Asiaga. Lennukisse sai ruttu sisse, ning istusin jälle akna kõrval, tiiva peal. 

    See oli ausalt nii mõnus lend. Õhku minek oli mõnus, kestvus mõnus, maandumine hea. Olin täiega rahul sellega. Pole rohkemat isegi selle kohta ähelda. Võtsime kohvrid jälle ära ning läksime lennujaamast välja. Meie hotell oli umbes 45km lennujaamast. Selleks ajaks oli emps tellinud meile auto vastu. Mingi hullult suur ja uus Toyota tuli vastu, inimene ootas meid lennujaamas. Pani meie kohvrid autosse ja liikusime. Algul oli okei kõik, kuniks ta läks mingisele hullult palmidevahelisele teele, kus oli kottpime. Tänavavalgustust isegi ei olnud. Aga viimaks jõudis suurele tänavale, kus oli palju poode, söögikohti. Keeras meie hotelli juurest sisse ning läksime hotelli. Mingi dude tuli kohe kohvritele järgi ja jooksis nendega tuppa juba ära. Ise tegime check-inni ning saime teada, kus miski on jne. Mulle täiega meeldib, et see hotell on nagu pooleldi õues ja palju palme ja aed ja suurel alal, mitte lihtsalt üks suur maja. 

   

   Läksime enda tuppa ning seadsime end hotellis sisse. Kusjuures just Krabi linn, kus me oleme ning see hotell on üks nendest ohvritest, kes said kahjustada 2004 aasta maailma suurimast tsunamist, kus hukkus sadu tuhandeid inimesi. Peale seda pakkisime asjad lahti, vaatasime ringi, käisime netis ning, siis läksime linna peale ringi käima. Vaatasime poodidesse ja niisama ringi. Politseisi oli suhteliselt palju, aga õnneks inimesi, kes oleks väga pinda käinud väga ei olnud. Võtsime kiirtoidust midagi hotelli ka kaasa, kuna ei viitsinud lihtsalt mõelda, mida ja kus süüa, kuna olime selleks ajaks juba 38 tundi üleval olnud. Läksime tuppa, istusime rõdule ning sõime lihtsalt. Vaade on meil merele ning basseinile – ühesõnaga väga ilus. Peale seda kõike ronisin mingi aeg voodisse ning uinusin ruttu peale kahte väga pikka päeva. Head ööd J