Ja ongi kaks viimast õhtut Krabis, kuid see ei ole veel kõik !
Kaheksas reisiblogi
postitus ( kirjutatud Bangkokis, hotellis kell 5.32pm )
Ja jõudsimegi just Tai pealinna - Bangkoki.
See linn on ikka hiiglaslikult suur. Aga sellest ma räägin järgmises osas. Eile
jäi pooleli hetk, mil hakkasime õhtul linna minema, ühte paika ning nüüd
kirjutangi kuhu täpsemalt. Nii, peale blogi kirjutamist sättisimegi natukene
ning puhkasime, peale mida liikusime välja, kuid enne seda juhtus üks äpardus –
nimelt olime kaotanud ära ühe enda toakaartidest ning me olime kindlad, et
jätsime selle ennem laua peale, kuid peale koristajat enam seda ei olnud ning
seepärast kahtlustasimegi, et koristaja must käsi on siin mängus. Otsisin terve
toa, vannitoa ning rõdu läbi, aga kaarti mitte kuskil. Viimaks vaatasin isegi
kraanikaussi, kardinate taha ning isegi sinna, kus on konditsioneer ning
prügikast. Ei jäänudki meil muud üle, kui
minna alla ning küsida uus. Tegelikult peaks maksma ka selle eest, aga
töötajad ei viitsinud tegelema hakata nende asjadega.
Peale seda käisime ja
võtsime ka kooki ning kohvi. Jälle oli hull kari jaapanlasi kohal ja kõik kohad
ära võtnud. Aga maitsev oli siiski. Meil oli 30 minutit aega transfeerini, mis
viiks meid öömarketisse ehk suurele tänavale umbes 20km meie hotellist eemale.
Kuna oli natukene aega, siis käisime beach baaris ning võtsime juua ning
vaatasime viimast korda Krabi päikeseloojangut. Kuigi mulle eriti ananassi
joogid ei meeldi, siis seekord võtsin mingisuguse ananassi asjanduse. Päris hea
oli ning isegi magus. Viimaks oligi kell niipalju, et minna hotelli ette. Sinna
tuli umbes 15 kohaline Toyota buss, mis oli seest värviline nagu kooseluseaduse
lipp. Ei tegelikult oli kõik väga okei. Väljas läks just väga pimedaks ning
hakkasimegi liikuma. Sõit kestis umbes 25 minutit. Hull muusika bussis käis.
Ainukene laul, mida sellest hetkest mäletan on One Directioni oma „ One Thing “.
Kui jõudsime kohale, olime tänaval, kus
oli reaalselt tuhandeid inimesi. Nii turiste kui ka kohalikke. Algus jäi meile
lihtsalt üks suur kaubanduskeskus silma, kus oli Eesti mõistes alanud Osturalli
või Hullud Päevad. Mitme korruse peale ikka õige allahindlus, mitte 10% või 30%
nagu Eestis. Algul vaatasime niisama ringi, sest ei jõudnud reageerida. Esialgu
ei ostnud midagi, sest läksime vaatama õiget Tai tänavakaubandust ning pärast
läksime tagasi. 
Hullud rahvamassid kohal. Müüdi absoluutselt kõike, mida su
ajukene võib isegi ette kujutada. Isegi 6- ja 3-aastased tai tüdrukud tantsisid
kõhutantsu keset platsi ning lootsid sellega kõvat raha teenida. Esimese asjana
ostsime kookospähkli sees olevat kookosjäätist. Sest ega, kes kookosejäätist
pole söönud, see Tais ei ole käinud. Maitse oli lihtsalt kirjeldamatult hea
ning maksis ainult 30 bahti ( 0.75€ ). Vaatasime veel ringi ning emps tahtis ka
rahakotti, kuid seda kõige õigemat ei leidnud, sest ei sobinud talle ei Chanel
ega ka Prada. Hästi palju erinevaid vorste ning sööki müüdi seal absoluutselt
igal pool. Vaatasimegi lihtsalt ringi ja uurisime kuniks viimaks otsustasime
sööma minna. Kuna me kõik viimased korrad sõime Tai toitu, siis seekord
otsustasime süüa Usa rämpstoitu – KFC.
Võtsime erinevaid neid kanasid ning
friikaid jne. Täiega hea oli aga väga vürtsikad ka. Peale seda mõtlesime, et
peaks ostma miskit magusat ka ning võtsime lillat jäätist.
Viimaks käisime edasi poodides ringi ning
minu saagiks oli kaks paari teksasid, särgid ja niisama nänni. Kusjuures, just siis, teksasid proovides, käisin ma oma elu kõige väiksemas proovikabiinis, mis oli ausalt nii väike, et tekitas klaustrofoobia tunde mulle peale. 9pm oli autobuss
jälle ukse ees ning viis meid tagasi hotelli. Viisime oma tavaari tuppa ning
läksime tellisime tänava pealt järgmiseks päevaks takso lennujaama, mis oli
50km meie hotellist. Vaatasime veel igal pool ringi, mis toimub, sest siiski
viimast korda linnapeal. Hullult kutsuti igale poole jälle sööma ning ostma.
Ostsime hoopis 2 uut t-särki, erinevate kirjadega. Viimaks liikusimegi tuppa,
ma istusin natukene arvutis ning jäin öösel magama. Head ööd J
Järgmisel päeval ärkasime kella 9 paiku
juba üles ( täna ), sest oli vaja pakkida kohvrid ja käsipagas. Ning nüüd olen
teie ajast veel kaugemal, kuna Eesti keeras kella, aga Tai ei keeranud kella
tagasi ( lihtsalt teadmiseks ). Aga nimelt sel lõunal me lendasime lennukiga
Bangkokki ( Tai pealinna ), et sinna miljonite linna paariks päevaks jääda. Sättisin
ning käisime selles hotellis viimast korda hommikust söömas. Võtsin räigelt
puuvilju ning kohvi. Seekord oli nii jaapanlasi kui ka eurooplasi. Plaanisime
ka ujuma minna enne ära minekut, aga oli veel palju teha enne check-outi.
Liikusimegi tuppa, kus ma hakkasin asju pakkima. Kohver õnneks ülekilodes ei
olnud ja käsipagas oli ka enamvähem. Peale seda pesin pea ära ning vaatasin
üle, ega miskit ei jäänud tuppa. Viimaks võtsimegi oma asjad ning läksime alla,
et teha check-out. Asjad korras, ootasime hotelli ees enda taksot. Räiget umbne
ja palav oli. Õnneks takso tuli, mis oli Honda ning seal oli mõnus jahe. Sõit
lennujaama kestis umbes 45 minutit. Nägin esimestkorda ka valges, seda teed,
sest eelnevad korrad on alati just, siis pime olnud. Taksojuht tõstis meie
asjad välja ning läksime lennujaama sisse. Otsisime, kus saab kohvrid ära anda.
Bangkoki lennukile läks nii palju inimesi ja sellepärast olid nii pikad
järjekorrad. Ühel olid ülekilode jama, teisel passiga probleeme – nii see
järjekord seal venis. Viimaks saime ka enda asjad ära antud – peale 45 minutit
seismist. Liikusimegi turvakontrolli. Enne seda veel jõime käbe enda viimase
vee ära, mis oli kinnine, kuid ei tohtinud kösipagasis olla. Turvakontroll oli
lebo, sest isegi arvutit ei pidanud seekord välja võtma. Peale seda kõike ei
olnud meie lennuk isegi veel maandunud ning seega oli aega piisavalt. Kõige
pealt käisin poes ja ostsin jääteed endale ning peale seda vaatasime suurest
aknast maanduvaid ja tõusvaid lennukeid – päris lahe oli. Viimaks oli kell
päris palju saanud ja vaatasin, oi et järgmisesse ruumi hakkab saama, et juba.
Siis andsime piletid ära ning vaatasin oi lennukisse juba saab, et kuidas nii
ruttu. Ja siis vaatasin oi lennuki ust pannakse kinni ning alles, siis
avastasin, et me olime niisama istuma jäänud ning ei vaadanudki kella, et juba
2 minuti pärast oleks lennukile minek lõppenud. Istusime, siis kohale ning juba
10 minuti pärast tõusime õhku. 
Mega auklik tee oli. Siis öeldi paljudele, et
nad ikka enda elektroonilised vahendid välja lülitaksid, mida paljud ei
kuulanud. Üldse ei salli selliseid inimesi, kes hakkavad vastu lennukis
kehtestatud reeglitele. Aga no õnneks see polnud nii hull. Tõus oli normaalne
ning sujuv, ainult, et vahepeal raputas päris korralikult, aga eks see käibki
asja juurde. Lend kestis ainult natukene alla 2 tunni. Mõnus lend oli ning jäin
rahule. Enamus ajast lugesin mingit ajakirja, kus rääkis lennuki painduvusest
ning tugevusest. Päris põnev oli. Viimaks ütleski kapten, et kinnitage palun
rihmad, sest meil tuleb lühike maandumine, mille peale hakkas üks hädaldama, et
issand, mis lühike, kas otse alla, appi mis toimub. Ning sel hetkel ma küll
mõtlesin, et kas reaalselt ? Maandumine oli piisavalt pikk siiski ja väga mõnus,
ainult nagu ennem ka ütlesin, siis natukene raputas. Gate-i meid ei viidud,
vaid pidime bussiga sõitma lennujaama. Jube pikk maa oli ning sõitis läbi ma ei
tea, mis teede, igal juhul mina olin ukse juures ning ehmatasin kui buss hakkas
veel tagurpidi sõitma. Seekord õnneks oli suhteliselt väike võimalus, et kohver
oleks kõndima läinud ning õnneks peale 10 minutit ootamist juba saime ka
kohvrid kätte. Viimaks läksimegi taksot otsima. Meid suunati ühte kohta kus oli
sadu inimesi, kes kõik ootasid kusjuures taksosid.
Hull süsteem oli, kuidas
inimesed taksole lähevad seal. Järjest lastakse inimesi õue ning kümned takso
tulevad enda kohtadele, kus lennujaama töötajad suunavad inimese õige takso
juurde ja nii 10 kui mitte sadu kordi. Viimaks tuli ka meie kord. Kusjuures
takso hinnale läks juurde ka 2 korda tollimaksu ning lennujaamamaks.
Taksojuht
ei saanud absoluutselt aru kuhu ta minema pidi ning ta inglise keel oli samahea
kui olematu, sest ta isegi ei osanud öelda 60 ning ütles selle asemel 50 ja 60
segu ( fifsix ? ). Kihutas, mis hull, kuid õnneks jõudsime kiiresti ka kohale,
mööda kiirteed. Meie hotell oli 28km kaugusel, Bangkoki kesklinnas. Hotelli
töötaja võttis meie asjad välja ja jooksis nendega hotelli ära, samal ajal kui
minule jõudis alles kohale, et peaks turvavöö ära võtma. Siis läksime selle laua juurde, kus 4
erinevat töötajat rääkisid meiega, et millega maksate, milline tuba, kus oleme,
tasuta kohv jne jne. Lõpuks ei saanud muffigi aru ja meie asjad lihtsalt viidi
üles korrusele, kus seadsime ennast sisse ning nüüd kirjutasin ka selle blogi
osa. Bangkoki linnas on väga palju uurida ning vaadata, kuid nendest asjadest lähemalt
juba järgmises postituses J
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar