Iga hea saab kord läbi

Olen nüüdseks natukene üle nädala Eestis tagasi olnud ning üritanud selle rõveda ilmaga harjuda. Kuid viimane blogi postitus enda Aasia reisist on siin. Head lugemist!

12 reisiblogi postitus ( kirjutatud Kerdi pool kell 6.15pm Eesti aja jägi )

    Peale 7 tundi lennusõitu hakkasimegi maanduma. Raputas terve aeg ning üritasin vahepeal ka magada, aga sellest midagi küll välja ei tulnud, sest et pead kuhugi panna ei saanud kuna kõik värises. Maandumine ise oli päris normaalne, aga väga pikk, sest Dubai lennujaamas oli pikk maandumis järjekord. Jällegi oli pimedas näha, kuidas terve linn oli üleni tuledes - naftariik. Peale maandumist parkis lennuk end jälle kuhugi lennujaama serva, et me saaksime hiljem ikka 30 minutit lennujaamas bussiga mööda lennujaama ringi trippida. Nägime bussis ka kaht eestlast. Veider oli üle pikaaja eesti keelt kuulata. Lennujaama jõudes pidime esimese asjane turvakontrollist läbi käima. Seal oli asi eriti karm. Minuga ei olnud midagi, aga empsil hakkas miskit piiksuma ning ta pidi paljajalu kuhugi teisse kohta minema, kus üks rätikuga naine katsus läbi. Midagi kahtlast ei olnud ning saime edasi liikuda. Järgmise lennukini oli natukene üle tunni aja aega, aga enda terminali liikumine võttis juba pool ajast. Inimesi oli nii palju lennujaamas, ometigi kell oli alles 5 hommikul. Jõudes enda terminali tahtsin minna wc. Läksin uksest sisse ning nägin, et pidi jalanõud ära võtma. Olin väga segaduses, et mis toimub. Liikusin natukene edasi, vaatasin, et kõik on põlvili. Ise unine ning midagi aru ei saanud. Ning alles, siis jõudis kohale, et ma läksin kogemata meeste palvetamis ruumi. Ehmatasin täiega ära, karjusin ja jooksin välja, õigesse kohta. Sain lapsepõlvetrauma. Vaatasime mõnes poes ringi ning läksime Starbucksi. Võtsin ühe topeltsuure latte. Peale kirjutati Heli asemel Elly, noh peaaegu ju. 
Liikusime ooteruumi ning meie kõrval istus üks mees, Keeniast. Nägi täiega kahtlane jällegi välja, nagu kõik teisedki, unise peaga. Viimaks hakati lennukisse laskma. Peaaegu tund aega enne väljumist. Muidugi pidime jälle bussiga minema, sest meie lennuk oli kuskil lennujaam servas, mitu kilomeetrit eemal. Väljas oli valgeks vahepeal läinud. Lennukisse pidime ronima mööda massiivset treppi. Hea ülevaade lennukist oli vähemalt.

 Istusin jällegi akna juures, tiiva peal. Olime niisama, anti menüüd ning pidime käsi puhastama, kuumade lappidega. Lennuk oli täiesti tühi. 500 kohase lennukis oli umbes 200 inimest. Meie kolmas koht oli ka vaba seega sai täiega laiutada. Üks stjuardess oli veel väga lõbusas olekus ning liigagi kriiskava häälega. Ajas vahepeal isegi naerma. 

Viimaks kella 7.15 varahommikul hakkasimegi liikuma. Lennuk ise oli väga uus. Rada oli lähedal seega tõusime ruttu. 

   Tõus ise oli väga normaalne ja hea, aga mis segas oli see, et liiklus oli nii tihe, et koheselt peale õhkutõusu võttis lennuk täiesti hoo maja ning hakkas jõnksutama väga madalal. Tekitas väga rõvedat tunned, kaameratest oli veel näha linna ning kõrbe. Kohesel pealt õhkutõusu hakati esimest sööki ja jooki pakkuma - hommikusööki. Söögiks oli mingisugune võileiva materjal, croissant, puuvilja valik ning kuklid. Maitse oli hea ning kõhu sai väga täis. Peale seda vaatasin paar filmi ning niisama vaatasin ringi. 10 minutiks jäin vist korra ka tukkuma. Peale 6 tundi lendu me jõudsime Eesti kohale. Nimelt kaameratest oli näha Viljandit, Võrtsjärve ning Pärnut. 

  Tundmisrõõm oli hea ning, siis hakati ka andma lõunat ja uusi jooke. Lõunaks oli suur  valik, aga võtsin riisi koos lambalihaga, kreveti salatiga ning brownied. Täiega hea oli, aga sel hetkel sai küll kõht nii täis, et oleks tahtnud oksendada.
Peale 1h sõitu veel, hakkasimegi Oslosse maanduma. See maandumine oli väga pikk, ning alustasime juba laskumist keset Rootsit. Ilus maandumine oli ja näha oli põhjamaist Norrat. Maandumine oli mõnus ning seekord viidi meid gate-i, seega ei pidanud ma ei tea, mis pikka bussisõitu üle elama. Lennujaamas läksime koheselt infosse, et küsida, kuidas saab linna. Enne viisime ka enda käsipagasid hoidu. Kohe oli arusaada, et olime Norras, sest kõik oli väga kallis. Vahepeal käisin wc ning panin endale pikad riided, sest lennukist tulin väljs nagu Pariisi suvitaja. Peale käsipagasi ära andmist ning riiete vahetamist läksime ostsime kiirrongi piletid ning läksime rongi. Rongis oli ka wifi, kus sain oma teated üle vaadata. Rong ise sõitis 230km/h. Mõnus rong ning 60km sai 20 minutiga sõidetud.

 Linna minnes, alguses vaatasime kaardi pealt kuhu minna ja uurisime niisama ringi. Liikusime ringi ning nägime raekoda, parlamenti ja mingisugust ülikooli.

Oslo ise oli väga rahulik ning mõnus linn. Rahvast oli linnas vähe, kuna oli kolmapäeva hommik. Väljas oli 10 kraadi sooja, mis tundus peale Tai 33 kraadi väga jahe. Uurisime niisama igal pool ringi ning kõik oli väga põhjamaaline. Käisime ka kuningalossis, mis nägi välja täpselt nagu Stockholmi oma.
 Kui me olime kuskil varemete juures, siis lind roojas minu ja mu empsi vahele, kuid hiljem nägime, et minu jope ning empsi joped olid mustad, lisaks sellele veel mu päikeseprillid olid seda täis. Mõtlesime, et see on õnnemärk, ning hiljem plaanisime osta ka lotopileti.

 Vaatasime ringi ning tegime pilte. Viimaks läksime sööma, otsustasime minna Burger Kingi. Võtsime ühed suured eined. Väga hea oli ning kõhu sai täis.

   Viimaks oli lennukini umbes veel 4 tundi aega, aga liikusime lennujaama. Rongid läksid iga 10 minuti tagant, seega ei olnud probleemi. Jõudsime 30 minuti pärast lennujaama. Kõigepealt tegime check-inni. See läks ruttu, kuna Estonian Airi peale ei läinud palju rahvast. Peale seda läksime turvakontrolli, kus oli väga pik järjekord. Võtsin läpaka ja asjad välja ning läksin läbi väravate. Minul oli kõik korras, aga minu kott võeti kõrvale, kuna seal oli midagi kahtlast. Küsisime, mis toimub ning miks võeti minu kott ära. Vastati, et seal on midagi teistmoodi, mille peale küsiti, kas mul on seal tahvelarvutu, mille peale tuli mul meelde, et unustasin Tabi kotti. Võeti tab kotist välja ning peale seda oli kõik korras. Käisime peale seda tax-free poes ning ostsime komme. Siis istusime toolidel ning olime natukene arvutis, kuna meil oli veel aega. Peale seda hakkas pardaleminek Estonian Air'i lennukile, mis väljus pool 8 kohaliku aja järgi. Siis avastasime, et oleme kohalike lendude alas ning pidime kõndima rahvusvaheliste lendude alasse. Vaatasime plaanilt, et sinna kõnnime täpselt 5 minutit. Võtsime käsipagasi jaoks käru ning liikusime sinnapoole. Pidime natukene ootama, tegime paar pilti ning hakkaski pardaleminek. 



   Kõigepealt lasti sisse äriklass ning siis lasti ka meid sisse. Kuna inimesi ei olnud liiga palju, saime suhteliselt kiiresti lennukisse. Istusin jälle tiiva peal ning akna juures. Natukene sätiti asju, vaadati nimekirjad üle ning lahkusimegi gate'ist.   Peale väikest ringivaatamist jõudsimegi rajale ning tõusime õhku. Õhkutõusu järjekord ei olnud väga pikk, saime paari minuti jooksul õhku tõusta. Õhkutõus ise oli väga sujuv ning lühikene. Paari minuti jooksul olimegi enda kõrgusel, siis hakati Estonian Air'i kohaselt Aura vett pakkuma. Jõin oma Aura vett ning tukkusin 10 minutit. Järsku öeldi, et nad hakkavad valmistuma maandumiseks. Ärkasin üles ning tundus, et tuul oli tugev ja natukene raputas. Hakkasime laskuma madalamale ning järgmisel hetkel oligi juba Tallinn näha. Laskusime Tallinnasse Maardu poolt. Kuna Tallinnas oli enne olnud vihm ja kõva tuul, siis lennuk natukene raputas ja kõikus ühelt poolt teisele poole. Pärast kümmet minutit olimegi maandumisraja juures ning lennuk maandus päris ilusasti Tallinna Lennujaama. Lennukist välja tulles tekkis väga veider tunne olla oma kodumaa pinnal, sest üldse ei tahtnud ja külm oli. Sel hetkel tekkis tõesti tunne "kas ma olengi tagasi?" ning "kas tõesti see reis möödus nii ruttu?" Kõndisime mööda Tallinna Lennujaama oma kohvritele järele. Ei suutnud uskuda, et see reis, mida olin oodanud mitu kuud, ongi kahjuks läbi. Pärast kümmet minutit ootamist olidki meie kohvrid kohal. Imestasin, et meie kohvrid üldse kohale jõudsid. Kohvrid olid natukene mustad, kuid korras. Võtsime kohvid ning läksime lennujaama ette, enne seda helistasin isale et ta tuleks õigel ajal meile järele. Seisin lennujaamas ning emps läks õue vaatama millal isa jõuab, olin väga unine ja mõtlesin et ei taha üldse koju minna aga nüüd on see aeg käes. Viimaks jõudis ka isa ning läksimegi koju ära...


 Fakte reisi ning blogi kohta:
- kirjutasin 29 A4 lk teksti
- üle 30 tuhande sõna
- Tais ei pea olema ei kiivreid ega lube sõitmas rollerite/mootorrattaga
- lendasin 9 korda lennukiga
- reisist 40h veetsin lennukis
- esimene kord Aasias
- blogi loeti paar tuhat korda
- esimene blogi, mille ma lõpetam täielikult ära
- ligi 100 pilti blogi jooksul

Aitäh kõigile lugejatele ning loodan, et teile meeldis. Näeme juba järgmises blogis. Teile üllatuseks, eks näis, kas jutt käib Lõuna-Ameerikast, New Yorkist, Austraalist või Euroopast.
Kaunist sügis ning talve aega :)

Parimate soovidega, Markus Mõttus :)

Elu nagu Tallinna trammiteel

Järgmine, ühtlasi ka eelviimane reisiblogi postitus, loodan, et meeldib. 

Üheteistkümnes reisiblogi postitus ( kirjutatud 3.28pm kodus )

   Puhkasime 2 tundi ning liikusime tuk-tuki peale, mis viis meid peamisse shoppingu tänavale. Käisime seal ka mõned päevad tagasi, aga tahtsime viimased asjad veel sealt osta. Pandi meid kuuekesti tuk-tukki ning kihutasime. Olin kõige ääres, vahepeal tekkis küll tunne, et ma lendan kohe, siit nähtamatust uksest välja. Sõit kestis jällegi 5 minutit ning nagu naksti olimegi jälle kohal. Rahvast oli jälle palju ning müüjaid veel rohkem.  Ostsin endale sealt ka selfie statiivi ning paar särki, palju suveniire, kommi, puuvilju ning šokolaadi. Sel hetkel ma küll mõtlesin, kui ma veel 1 või 2 nädalat oleks Tais, peaks tellima eralennuki, et kogu mu tavaar siit ära transportida Tallinnasse. Tegin veel endast viimase selfie kõnniajal. 

    Mitte muidugi elus viimase selfie, aga viimase sel tänaval. Peale paari tundi ringi käimist läksimegi sööma. Viimane õhtusöök Tais oli väga hea, kuid kahju, et just see viimane. Otsustasime minna konditsioneeriga kohta, sest väljas oli väga palav. Tellisin endale eelroaks grillitud kana mingisuguses täiega heas kastmes ning kevadrullid ja pearoaks võtsin Ameerika stiilis kana, koos Tai stiilis riisiga. Sel ajal kui me sööki ootasime toodi lampi meile popkorni. Ju, siis nende firma asi, aga sel hetkel tundus see nii veider, aga maitse oli selle eest hea.

 Toit ise oli ka täiega hea ning kõht sai väga täis, nagu ikka Tais süües. Võtsin empsi kausist veel ühe hiidkreveti, sest need nii head. Meie lähedal istusid veel kaks jaapanlast, kes sõid ka ning ühel oli alati mingisugust ütlemist kas teenindamise või toidu kohta. Alati peab ju see üks inimene söögikohas olema, kellele ei sobi mitte midagi. Viimaks liikusimegi välja ning hakkasime jalutama hotelli. Väljas oli ammu juba pime ning kell sai juba pool 9 õhtul. Käisime viimast korda ka toidupoest läbi, ostsime kaasa Tai õlle ning erinevaid komme ja segusid. Liikusime tuppa ning enne seda hakkas isegi korra sadama ning äikest lööma. Mõtlesin küll, et päris hea sellega alustamiseks. Tuppa minnes oli mul täpselt 1,5 aega, et kõik oma asjad pakkida ning valmis end seada. Päris suur katsumus, või mis? Võtsingi kõik asjad kappidest ja asjadest välja – suveniirid, riided, jalanõud jne. Viskasin voodi peale ning proovisin hakata paigutama asju kohvrisse, läpakakotti ning käsipagasisse. Käsipagas oli lõpuks nii täis, et sinna ei oleks mahtunud enam grammigi sisse ning läpakakotti panin erinevaid kommikarpe nii, et arvuti vaevu sinna mahtus. Kohver sai niisama täis, mingisugused asjad andsin veel empsi kohvrisse. Näiteks ta võttis mu ühe jalanõu, mille pidin panema Oslos jalga. Järsku oli juba üle 1 tunni möödunud, aga mul oli vaja veel sätt teha. Jooksin ja tõmblesin ringi ning täpselt natukene enne 10pm sain ennast valmis ning hakkasimegi liikuma alla, et teha check-out ning taksosse minna. Panin veel hotelli ees viimased pildid Instagrami ning Facebooki üles. Töötaja veel küsis, et kust meie ikka päris oleme jne. Ütles, et meie keel sarnaneb vene keelele, mille peale ütlesin mina kõva häälega inglise keeles, et ei ei ei me ei salli venelasi ning, siis alles märkasin, et minu taga seisi kari venelasi. Kirjeldab minu elu. Järsku öeldi, et meile peeti takso kinni ning, et ruttu taksosse läheks. Lennujaam oli 28km kaugusel hotellist. Liikusimegi viimaseid kilomeetreid Tai pinnal. Mõtlesime veel, et oleks tahtnud kauemaks jäänud ning koju tagasi küll ei taha. Väljas oli ikka väga soe ainult, et natukene lõi äikest. Pidime vahepeal veel mingisugust kiirtee maksu ka maksma.  Sõit kestis umbes 45 minutit ning olimegi kohal. See Bangkoki lennujaam on ausalt suurim ning ilusaim lennujaama hoone, mida ma olen kunagi näinud.

    Üks sein oli samasuur kui Tallinna Lennujaam. Vaatasime ringi algul, võtsime selle käru ning läksime otsima oma check-inni lauda. Kuna lennujaam oli nii suur, siis oli väga palju meetreid sinna kõndida. Viimaks leidsime ning läksime järjekorda. Inimesi oli palju, kuna öösel läks 3 Emiratese lennukit Austraaliasse ning Dubaisse. Lõpuks kui meie kord tuli, oi siis läks aega. Kuna meie kohver saadeti otse Tallinasse läbi Dubai ning Oslo, siis oli palju arusaamatusi. Esiteks ei osanud ta hääldada Tallinn ning teiseks ta ei arvanud, et see on Euroopas, vaid hakkas seda kupatama sinna Austraalia lennuki peale ikka. Viimaks  tegime talle selgeks Tallinna tähenduse ning asupaiga. Siis trükkis masin minule valed piletid välja. Viimaks saime õiged piletid ja kohvrid õigesse kohta. Liikusime edasi turvakontrolli. Panime oma sada asja peale ning, seal on uued turvaväravad, kust ise läbi lähed. Tegi asja palju turvalisemaks. Nimelt seisid sinna külgepidi sisse, ajasid käed sirgeks ning pidid seisma kuniks see asjandus sinule 360 kraadi ringi ära tegi. Pärast ekraanide pealt oli kõik mittevajalik näha. Meil läks seekord õnneks. Käisin ka mina turvaväravatest läbi, kus läks hästi, aga kui hakkasin sealt lindi pealt enda asju võtma, siis kõrvalt töötajad, mehed hakkasid täiega minu üle naerma ja ütlesid ka midagi. Ei tea, mis neil viga oli. Viimaks seal käidud läksime järgmisesse järjekorda – passikontrolli. Õnneks rahvast oli mõõdukalt, nii et palju aega ei läinud. Ainult, et mul olid veel päikeseprillid ees ning pidin need ära võtma, sest seal tehti pilti. Oli korras, jõudsimegi õigesse alasse ( peale km kõndimist enda terminali ). Oleks sattunud nagu väga suurte kaubanduskeskusesse hoopis. Vaatasime ka ringi veel erinevates poodides. 

Ostsime puuvilja komme ning külmkapi magneteid viimase Tai raha eest. Lükkasin need läpakakotti kuidagi. Kuna meil oli veel aega, siis läksime istusime kohvikusse ning võtsin suure Latte ning croissandi võiku. Kell sai just pool 1 öösel ning lennuk läks alles enne 2 natukene. No Latte oli küll nagu ämbrist jooks. Seal oli hea wifi ka, seega istusime seal peaaegu tund aega. Und õnneks ei olnud. Hea tunne oli, et lennukiga sai jälle sõita, aga väga väga kahju, et tagasi Eesti poole. Hiljem vaatasime veel natukene ringi ning, siis hakkaski lennukile minek. Rahvast oli jällegi pea 500 ning väga suur lennuk. Alguses said tagarea inimesed sisse ning, siis oli ka meie kord. Istusin jällegi tiiva peal, akna juures, nagu alati. Võtsin teki ja padja tooli pealt ning panin endale peale, kuna 7 tundi öölendu oli tulemas. Natukene läks aega, et kõik saaks valmis ning hakkasimegi liikuma. Vaatasin veel esikaamerast kuidas liigume. Ja just sel hetkel kui lennuk hakkas rajal kiirendama tõusis taga lennukis üks naine püsti, et minna wc?? Selle peale stjuardess lõugas 5 korda järjest: MADAME SIT DOWN !! Ja nii kaua kuniks naine sai aru, et vist ei tohi wc minna, õhkutõusu ajal, aga ega mõistus ei olegi enda teha. Tõus ise oli ilus ning täiega lahe oli vaadata Bangkokki kõrgelt, mis paistis nii suur ning tuledes. Olime vaevu enda kõrgusele jõudnud kui hakkas raputama. Ma ei ütleks, et vähe. Nimelt olime me äikesepilve sees. Järgnevalt ütleski piloot inglise keeles, et me sõidame nüüd järgmised tunnid äikesepilvedes, ning meie õhukoridor ei luba tõusta kõrgemale, seega raputab ning terve aeg peab turvavöösid peal hoidma ja püsti tõusta ei tohi ja nad üritavad sõita läbi pilvede nii turvaliselt kui saavad. Polnud just väga julgustav, aga mulle väga meeldis see kõik. Meie lähedal oli veel mingi titeuputus ka, aga õnneks nad ei hakanud nutma. Viimaks nägin, kuidas meie kõrval äikest lõi ning täpselt välk lõi ka mitmeid kordi tiibadesse, aga mulle pakkus see ainult nalja, sest teadsin, et äikesekorral on lennuk kõige turvalisem paik, kuna see ei tee mitte midagi lennukile. Lõpuks raputaski terve aeg, kuid süüa hakati siiski andma. Söögiks sai jälle väga palju erinevaid asju ning julgesin seekord ka puuvilju süüa, sest nüüd põhiline reis läbi, et juhtugu, mis juhtub. Raputas samal ajal ning juua panti topsidesse ka ainult pool, et maha ei lendaks, kuigi ühel või kahel ikkagi lendas vahekäiku, aga kindlasti see ei olnud esimene kord.

 Üheteistkümnenda osa jätan jällegi pooleli, sest muidu oleks liiga pikk tulnud. Lihtsalt mainin, et järgmine osa tuleb välja lähipäevadel ning see jääb viimaseks, kuna reis saab, siis läbi. Aitäh lugemast.