One´s destination is never a place, but a new way of seeing things

Minu järjekordne reisiblogi. Head lugemist ! 

Viies reisiblogi osa ( kirjutatud hotellis 23.10.2014 kell 3.27pm kohaliku aja järgi )

Papaya

 Tulin just tagasi nelja saare reisilt, kuid sellest räägin ma järgmises osas. Hetkel hakkan kirjeldama, mida ma olen teinud viimastel päevadel ning, kuidas näeb välja Tai kultuur ning rahvas ise ja muidugi ka Krabi ümbruskond, kus hetkel viibin. Nii, aga hakkan, siis pihta. Järgmisel päeval ( teisipäeval ), ärkasime natukene hiljem üles. Umbes kella 9am aegu, kuna olime eelnevalt väga hilja magama jäänud. Ning, siis toimus ikka see casual – ärkamine, sätt, hommikusöök. Võtsin enam-vähem samu asju ning sõin hullu kausitäie jällegi Tai puuvilju ära, sest need on lihtsalt parimast parimad. Siin vist hetkel puuviljade hooaeg kah. Ilm oli jällegi väga soe ning mõnus – üle 30 kraadi varjus. 

   Käisingi toast läbi ja läksime kohe mere äärde. Kuna väljas kiskus väga umbseks, siis läksingi kohe vette ning ligunesin veidi seal. Palju parem tunne tekkis. Peale mida läksin päevitama – nii mõneks tunniks või nii. Rannas päevitades, tulevad väga tihti sinu juurde inimesed, kes pakuvad erinevaid feik Adidaseid, käterätikuid, salle, mänguasju jne, kuid kõige põhilisem on seal kohalik Tai massaaž, mis pidi see kõige parem olema. Ja sellest rääkides, tuli meie juurde jällegi Phu. Ta tuli rääkima, et miks me ikka tulnud ei ole ja ta ootas meid, ning me vajaksime Aloe Vera massaaži päevitamise järele. Ütlesime, et meil hetkel plaanid tehtud juba, aga kindlasti tuleme. Ja lisaks sellele andis ta meile veel 2 ananassi juurde – väga magusad ananassid. Peale teda tuli meie juurde veel üks poiss – nii 4-aastane. Pakkus erinevaid elevandi kujukesi ning neid ise kõiki tassides. Ja sel hetkel mõtlesin küll, kus kurat on lastekaitse ?? 

Aga ju, siis nende jaoks on see tavaline. Päevitasime edasi paar tundi. Peale seda läksime linna jällegi või no nendele turistidele mõeldud tänavatele. Kiskus väga kuumaks jällegi, veel kuumemaks, kui seda ennem oli. Vaatasime ringi, ostsime poest natukene asju ning uurisime, kuidas saada veel teistele saartele ja, mis reisibüroode kaudu minna. Viimaks läksime jäätist sööma, mille kõrvale võtsin ühe jääkülma frappe. Sel hetkel oli see nagu jumala puudutus või miskit veel paremat. Jäätist võtsin 3 erinevat sorti – maasika ja vaarika sorbett, panna cotta ning tiramisu oma. Viis keele alla. Uskumatult hea jällegi. Hiljem hotelli poole tagasi liikudes ning frappet juues, mis oli jääd täis, jõudis kohale, et seesamune jää on ka ju kraaniveest tehtud, mitte pudeli omast. Ning kuna Tais ei tohi kraanivett juua, ega sellega pestud puuvilju süüa, ega ka hambaid pesta ( kui ei taha kõhugrippi endale saada ), siis ei julgenud seda enam edasi juua, aga samas mõtlesin, et pool niikuinii juba joodud, et elan vast üle. Pärast seda liikusime jälle randa, aga sel hetkel oli just mõõn ning meri oli tõmbunud umbes 20m tagasi. Väga lahe vaatepilt. Ning tekkisid ka väikesed äikesepilved, kuid midagi erilist sealt ei tulnud.

 Puhkasime lihtsalt natukene toas ning lebotasime niisama. Õhtul läksime jällegi välja sööma. Mõtlesime kuhu minna, otsustasime minna seekord hotelli restorani, et vaadata ka ära, kuidas see on. Täpselt mere ääres, väljas 30 kraadi sooja, elavmuusika ja väga hea toit. Kõik sobis väga hästi kokku. Mõtlesin, et kuna olen kogu aeg võtnud Tai toite ning ka võtan edaspidi, et ma üks päev võtan miskit muud – näiteks pitsat. Ning sel õhtul võtsingi Margherita pitsa ning joogiks 4 erineva puuvilja mix smuuti. Maitses kõik väga hästi. Peale seda läksime linna peale jällegi. Tahtsime miskit juua osta ning niisama ringi uurida. 

Igal pool söögikohtades oli väga palju rahvast ning lauldi. Ühes tänava vahelises kohas oli veel hullult suur pidu üles pandud, kus suurtest kõlaritest hull muusika käis, väikeste jookide asemel olid kanistrid ning kogu tänav oli nende alla läinud. Tundus väga lahe. Me aga liikusime edasi poodidesesse. Igal pool pakuti ikka Versace-t, Dolce&Gabbanat ja mida kõike muud. Viimaks läksimegi hotelli tagasi. Vaatasin telekat ning olin rõdul arvutis. Niisama väike chill. Öösel läksin magama ning sellega lõppeski teisipäevane päev. Head ööd J

Kolmapäeval ärkasime jälle natukene enne 9am üles, et hommikust sööma minna. Otsustasime võtta selle päeva rahulikult ning niisama puhata, sest et teadsime, et järgine päev tuleb pikk ning, siis näeme selle eest topelt ning väga palju. Sõime hommikust ning millegi pärast jõin eriti palju kohvi sel päeval. Võib-olla oli teatud aine puudus. Peale seda läksime randa jällegi. Vot see oli päev, kus väljas oli ikka väga kuum, mitte ühtegi pilve taevas ning tundsin, kuidas päike võtab mind nii, nagu homset ei oleks. Kõrvetas lihtsalt räigelt. Lõpuks lihtalt istusin vette, sest seal oli kõige parem olla. Oli teisigi inimesi näha, kes võtsid raamatu kätte ja pikutasid vees ning võtsid seal päikest, sest ega õhk ei liikunud absoluutselt. Natukese aja pärast liikusid kõik inimesed meie lähedale ühte ranna otsa. Kõik seisid ringis ning tegid pilti ning ohkasid ja imetasid. Ise ei näinud, mis seal oli ning seetõttu liikusin ise ka lähemale ning uurisin asja. Nimelt oli vesi randa ujutanud umbes poolemeetrise läbimõõduga väga suure kilpkonna. Ta oli arvatavasti sinna jõudnud, kuna kilpkonna oli surnud ning laine tõi ta meie randa. Kilpkonn ei liigutanud end üldse, aga ta tundus ka väga vana. Kahjuks ma temast pilti ei saanud teha, kuna politsei viis ta hiljem minema. Peale seda liikusimegi tagasi tuppa. Siis vot sain aru, täna olen ma ikka väga kõvasti päikest saanud ning tundsin, et natukene peaks võib-olla piiri pidama, aga samas tahaks hiljem tagasi minna. Teel tuli hull kari jaapanlasi vastu – terve bussi täis. Hotell oli üleüldse ainult jaapanlasi minu arust täis. No võib-olla ka vietnamlasi, hiinlasi ja korekaid, aga ega ma neil kellelgi vahet niikuinii ei tee.

 Peale väikest puhkust läksime hotelli lobbysse. Seal toimub iga päev kell 4pm koogi söömine ning kohvi/tee joomine. Vaatasime ka sinna ning sõime brownisid ning võtsin kohvi koos ananassi mahlaga. Vaatasime ringi ning niisama sõime. Pärast seda käisime teie basseini ääres, mis asub teisel pool hotelli. See on vähe suurem ning seal on rohkem lamamistoole ka. Tegin paar tiiru seal ujudes ning peale seda niisama natukene vedelesin vees. Peale mida läksin päevitama, kuid seda ei saanud kaua teha, kuna kell 6pm juba kiskus pimedaks. Otsustasimegi peale seda linna peale jälle minna. Tänava peal kõndides ütlevad meile kõik müüjad, et me raudselt Venemaalt jne. Nendel hetkedel mõtlen ma küll ikka, mida sa endale ette kujutad, et mina ka ju ei aja siga ja koera segamini, kuidas sa siis saad venelast ja eestlast segamini ajada. Üldse tänaval jäänud mulje, et siin ainult aasia riikidest inimesed või venelased – veider, kuid samas vaheldusrikas. Peale natukest shoppamist läksimegi sööma. 

   Seekord jällegi samasse kohta, kus üleeile – see samune, kus palju taimi jne. Otsustasime jälle sinna minna, kuna seal oli väga hea toit ning teenindus, pluss veel hubane olek. Saadetigi meid, siis laua juurde. Alguses valisime joogid ning peale seda eelroa ning pearoa. Eelroaks võtsin Thaitoasti ning pearoaks punase karriga riis, praetud kanaga koos tulise tai magushapu kastmega. Natukene läks aega ning saimegi juba kätte. Enne toodi veel külmad rätid, et saaksime näo ja käed puhtaks teha. Minu taga, väiksel laval hakkas ka üks mees, akustilist muusikat mängima. Eelroog oli väga hea. Pearoaga juhtus aga nii, et empsile toodi kõik söök ära, aga minule ainult riis. Ootasin natukene, et äkki tuuakse järgi. Aga ei toodud, seega läksin kutsusin teenindaja, et kus minu söök on. Käis vaatamas, vabandas ette ja taha ning ütles, et tellimused on sassi läinud ning kohe kohe tuuakse ka minu toit. Viimaks sain kätte, pole hullu. Eks ikka juhtub. Toit ise oli väga maitsev ning väga korda läinud jällegi. 

Peale seda liikusime ringi ning ostsime järgmise päeva saarte reisi ära. Kui kell oli 10pm saanud, jõin toas kohvi ning peale seda läksin niisama ringi liikuma. Mere ääres oli täiega ilus ning taevas ka, sest kaugel sähvis palju ehk oli äikest ka, aga meieni see ei jõudnud. Väga palju rahvast liikus ringi ning paljud laulsid karaoket ning kusjuures väga hästi. Viimaks läksingi tuppa ning umbes 1am jäin juba magama, sest järgmine päev oli vaja vara ärgata. Ahja, kindlasti pean mainima, et sel õhtul ja ka teisel õhtul rääkisin juttu Riin Noormägiga ( ise ütles, et nii peab käänama ) ning, et saadan talle tervitusi. ( Tema soov ) Ning paluun.  Head ööd jällegi !

Selline detailsem lugu, siis seekord. Puhtalt sellepärast, et olin rohkem hotellis ning niisama puhkasin, mitte ei tõmmelnud mööda Taid ringi J

Esimesed päevad Tais, Krabis

Siin on minu järgnev sissekanne reisiblogisse.

Neljas blogi postitutus ( kirjutatud hotellis 21.10.2014 kohaliku aja järgi kell 7.22pm )

  Järgmisel hommikul ärkasin kell 8 üles juba. Nii raske oli ärgata, sest Eestis oli sel ajal alles öö ning polnud veel päris õieti ajavahega ära harjunud. Nii teistmoodi oli ärgata. Algul oli üldse segaduses, kus olen ja mis teen. Peale arusaamist liikusin ruttu vannituppa, tegin väikese säti ning läksime, siis hommikust sööma. Räigelt palju süüa lihtsalt jälle, aga no minule sobib see. Võtsin praemuna, peekonit, croissante, igast värket salatit jne. Kindlasti ka kohvi ning apelsini mahla. Väga maitsev oli. Peale seda võtsin veel igasuguseid tai puuvilju: papaya, draankoni puuvili, ananass jne. Kirjeldamatult hea ning magus lihtsalt. Peale söömist läksin tuppa ning vahetasin riided, et minna ujuma mereäärde. Vahepeal tegin ka erinevaid pilte aiast ja ümbruskonnast.

Läksin, siis vette. Täiesti lõpp kui soe lihtsalt. Vesi oli vähemalt 33 kraadi soe. Lihtsalt ulpisin ning tõmblesin ringi seal. Laine oli ka päris korralik. Mõtlesin veel, et no, siis on ka haid, aga vast jätavad minu vahele, niikuinii ma ei maitseks hästi. 

Peale ujumist võtsin päikest, mis oli päris kuum. Igal pool hotelli alal ning hotellis sees on tsunami suure ohu tõttu sildid, kuhu ja kui kaugele peab jooksma kui tsunami tuleb. Ning tsunami tunnused on, kui vesi tõmbub palju järsult tagasi ning maavärin, kuid häire tuleb kindlasti. 

   Vahepeal tuli meiega rääkima üks ( sajast ) massöörist, kelle nimi oli Phu ning ta elab 100m meie hotellist. Rääkis ikka, et see Tai massaaž on see parim ja kindlasti peab proovima ja, et kindlasti oleme kõik väga pinges ning tulge kindlasti proovima. Lisaks sellele kõigele andis ta veel meile ka kooritud ja lõigutud ananassi pulga otsas.

  Ütlesime, küll me külla tuleme ning võtame su pakkumise vastu. Peale mida me läksime tuppa natukeseks puhkama ( ei tea millest ) ning peale seda läksime linna peale lõunat sööma. No okei, üks täikas võttis meid rajalt maha, et siin ikka see kõige parem toit jne. Jah jäime nõusse, kuna tai toidukoht ja seda me ju tahtsime. Kõige pealt võtsime mingisugused taskud, mille sees oli kanasegu




Päris hea oli, aga pearoaks tellisin ma endale nuudlid mereandidega ning magushapu kastme. Ossa raisk. See oli alles maitseelamus, muud ma ei oska selle kohta öelda. Kõige pealt vaatasin, et seal ei olnud mingisuguseid nuudleid ja mitte üht ka ! Vaid selle asemel oli mingi limane mereelukas – kalmaar. Terve taldrik oli seda täis. Maitse oli tegelikult hea ning olin rahul. Aga oodake veel, see ei olnud kõik. Kui ma olin natukene söönud leidsin ma mingisuguse imeliku asja, see oli nagu mais samas nagu ka mitte. Ja siis ma sain aru, et see oli kaheksa jala üks jalgadest ?? Ma olin nagu omg, miks ei olnud menüüs hoiatatud, et ma leian enda toidust kellegi pea või jäseme. Okei ma isegi maitsesin seda ja krõpsus hamba alla, aga kindlasti mitte see ei meenutanud ei kana, siga ega ka mitte lammast. Sõin enda toitu edasi, väga hoolikalt ja maitse oli normaalne. Aga üllatused ei olnud veel läbi. Peale selle ma leidsin imelikku kupli ning limase asi. Esimene reaktsioon, nonii, kas see on nüüd siis selle ühe jalaga kaheksajala pea või midagi. Aga kus sa, siis sellega, see oli midagi palju erilisemat – tervelt tigu teha, oma kupliga. Vot, siis ma olin küll, REAALSELT VÕI ? Mõtlesin kas söön või ei söö.. Tükk aega pidasin enda ette aru. Viimaks võtsin ja sõin ära. Ausalt see ei maitsenud nii hullult, aga kindlasti ei olnud see midagi ka väga head. Viimaks leidsin ka ühe kreveti oma toiduseest, mis oli see kõige parem. Viimaks jõudsin järeldusele, et nuudleid enam tellida ei julge, sest jumal teab, mis eluka sa, siis endale hoopis toidulauale saad.

 Viimaks maksime arve ära ja liikusime edasi. Nägin tee peal kukke ka või no kana, vahet ma neil niikuinii ei tee – linnalaps.


 Peale seda läksime hotelli ning tegelesin enda asjadega – autokooliks õppimine ning blogi kirjutamine. Hiljem pimedas käisime veel poes ning ostsime igasugust süüa ja juua kokku. Väga kaunis päikeseloojang oli ka.

 Vahepeal midagi erilist ei juhtunudki, kui ainult puhkasin ja kunagi öösel sain magama jäädud. Järgmisel päeval ärkasime jällegi kohaliku aja järgi kell 8 hommikul juba. Kiire sätt, värgid särgid ning läksime hommikust sööma. Sõin mingi suhteliselt suure kausi täie draakongi puuvilja ja papayat. Räigelt hea lihtsalt. Peale seda liikusime tuppa ning panime asjad kokku, sest et sel päeval me liikusime ühele saarele, mida kutsutakse Railayks. Tõeline paradiisisaar. Ühesõnaga läksime võtsime piletid, edasi-tagasi ühele inimesele oli 200 bahti ehk 5 euri. Läksime, siis pikasaba paadi peale, kuhu tuli minna läbi vee ehk natukene märjaks saama. 

   Paadid ise muidu asusid täpselt samas rannas, kus meie igapäevaselt ujumas käisime. Läksime paati ning hakkasime liikuma. Sõit kestis umbes 15 minutit. Vahepeal küll kaldus ühelt poolt teisele, aga see oli täiega mõnus just. Viimaks kui kohal, pidime jälle maha hüppama, vette.

             Liikusime mööda rannaäärt ning võtsime endale koha. Hakkasime päevitama ja ujuma. Vesi oli muidugi jälle üle 30 kraadi. Algul istusingi ainult seal, kuna väljas oli liiga kuum, et lihtsalt liikuda. Viimaks päevitasin ka päris korralikult, kuniks pidin panema salli õlgadele, kuna tundsin, et hakkab liiale sealt minema. Ja viimaks kui kell oli 12 keskpäeval, oli päike täpselt 180 kraadi seniidis ehk täpselt ülevalt alla pähe ja muidugi minul ju kärssab, siis pea juuste vahelt ära. Lõpuks olimegi nii palju päevitanud ja räigelt kuum oli, et otsisime koha kuhu istuma minna. Alguses vaatasime kohalikke poode ja toidukohti ja viimaks sattusime mingisesse kohaliku paika, sest seal juba tumedad liikusid ainult ringi ja mängisid pudelikorkidega/kookospähklitega kabet ning kiskus mustaks jne. Mõtlesime, et peame otsa ümber pöörama ning kuhugi mujale minema. Viimaks leidsimegi ühe kohviku, kus oli räigelt mõnus konditsioneer ja wifi. Võtsin latte ning Oreo jäätise. Parim kooslus lihtsalt. Rätikuga täidikesel ei olnud veel vahetusraha ning läks kuhugi mujale raha vahetama. Sõime ning jõime ära ja peale seda läksime tagasi randa, kus andsime tagasitee piletid, kuid pidime mingi 30minutit ootama, sest kokku pidi ühte paatim tulema vähemalt 6 inimest. Viimaks saime kokku ja liikusime tagasi koju. Ahja ennem seda kõike tegime ka vahepeal niisama pilte ning leidsin ka Tai lipu üles. 

   Minu taga istusid kaks musta ameeriklast ning minu ees kaks kollast jaapanlast. Hea kooslus. Aga läksime tuppa natukeseks puhkusest puhkama. Peale mida läksime basseini äärde jälle päevitama. Aga vot, siis läks räigelt kuumaks lihtsalt ja umbseks. Enam ei jaksanud olla, läksime lihtsalt basseini ligunema, kuna see oli sel hetkel ainukene koht, kus sai olla. Mõnu oli ning isegi basseinis oli Wifi Iphone-i jaoks.


    Peale seda kõike oligi kätte saabunud õhtu. Tegin väikse säti ning peale seda liikusime linna poole – õhtustama. Leidsime ühe räigelt mõnusa koha. Selline, kus oli palju taimi sees, asus väljas, suur koht ning elav muusika. Otsustasime sinna minna. Meie kõrval lauas istus veel kaks austraallast. Tellisime endale eelroaks kevadrullid ning mingisugused tai pärased kreveti asjandused. Nii head olid, oleks tahtnud veel. Samal ajal käis taustana elavmuusikana erinevaid laule. Hästi mõnus oli. Teisena võtsin söögiks grillitud kana, soya ning šampinjonide kastmes koos tšillise riisiga. See kõik sobis väga hästi kokku, mulle täiega meeldis. Teenindas meid muidugi 4 töötajat ning väga kiiresti, samal ajal kui saad Eestis 1 teenindaja ja seda ka headel päevadel. Kõik oli väga viisakas ning hea – jäin räigelt rahule. Peale seda kõndisime veel natukene poodides ringi ning ostsime, midagi endale tuppa juua ka. Peale seda oli netis poole ööni kuna ajavahetõttu ei saanud kohe und. Viimaks aga uinusin. Head ööd jällegi J

Viimaks saabumine Taisse

Nii, siin on kolmas reisiblogi postitus, loodan, et meeldib.

Kolmas blogi postitus ( kirjutatud hotellis, 21.10.2014 kohaliku aja järgi kell 12.02am )

     Nonii, aga mis siis juhtus peale seda, kui lõpetasin viimase blogi kirjutamise ? Nüüd räägin täpsemalt. Alustuseks ma mainiksin, et äikesetorm kesti veel kindlasti 1h, kuid lõpuks jäi ka see järele. Vaatasin ühe filmi lõpuni ning viimaks hakatigi valmistuma maandumiseks. Tuled veel pandi põlema, mis tekitas lennukis nii ereda tunde, et inimesed üles ärkaksid. Hakkasime laskuma, laskusime paksude pilvede sisse. Järsku hakkas pöörama ühele poole ja teisele poole ja viimaks hakkas veel päris korralikult raputama. Mõtlesin, miks me nii kaua maandume, tegelikkuses ei peaks. Maandus ja maandus, lõpus pani pidurid õhus peale ning lennuki ots tõmbas korralikult all, samal ajal hoogu juurde pannes. Sel hetkel tekkis küll korraks hirmutunne – minul kui lennukite friigil. Ja maad ei olnud ka veel näha. Ja viimaks käis see kõva pauk – rattad puudutasid maad. Järele mõeldes, tundus see nii lahe ja teistsugune ikka. Lennuk sõitis gate-i ning läksime maha. Hmm, Sri Lanka. Kõik teistsugune. Inimesed kõik nii tumedad ja käituvad väga lõunamaa moodi. Tahtsin esimese asjana wc minna, kuna lennukis ei viitsinud liigutada ennast. See ruum oli kole, kohutav ja räpane. Mulle üldse ei meeldinud, ma ei tahtnud mitte midagi seal puudutada – rahvusvahelises lennujaamas. Lisaks sellele kõigele, võttis veel mingisugune mees särgi seal kraanikausside ees seljast ja vist kujutas endale ette, et hakkab dušši seal võtma ? Sest, et ta ronis kraanikaussi, pani vee käima ja tundis end seal hästi. No good for you, aga tahaks tegelikult siin käsi ka pesta. Selle peale kõndisin lihtsalt minema. Käisime duty free poodides ringi ja uurisime niisama elu. Ajavöönd oli jälle edasi liikunud ning lõpuks oli kell 6am saanud. 1,5h meie järgmise lennuni Tai pealinna Bangkokki. Mainiti veel, et inimesed, kes liiguvad või tulevad Aafrika riikidest, peavad minema arsti kontrolli, ebola tõttu. Meie ei pidanud. Läksime oma gate juurde, läbisime väikese turvakontrolli ning istusime maha ning ootasime lennukit. Hull väsimus oli peal, aga magada ka ei saanud. Viimaks hakkas pardale minek.

    Seekord saime kahekesi istuda, ilma, et keegi võõras istuks kõrval, sest et olid 2, 4 ja 2 read. Mulle meeldis. Räägiti ikka need turva värgid ära ja, siis hakkasime liikuma. Enne tõusmist vaatasin, kuidas tiib laperdas ning, et tiib oli mitmest kohast üle lapitud, mis põhjusel, seda ei tea. Liikusime rajale ja kohe tõusime ka õhku, korra oli vahepeal ka vihma sadanud. Õhku tõus oli sujuv, aga raputas tuule ning vihma tõttu. Lõpuks kui olime õigel kõrgusel pakuti jooke ja mida kõike ikka veel. Ja, siis ma vist keerasin ära. Ma olin nii väsinud, et hakkasin endale asju ette kujutama. Nimelt, istus minust kella 10 suunas kaks meest. Ja nad käisid kogu aeg kordamööda wc, kott käes. Ja sosistasid oma vahel. Siis pani üks nendest araablastest teki pähe ? Ja hakkas rääkima midagi. Ning, siis üks araablastest veel otsis midagi kotist ning salaja ulatas selle teisele.Ma olin jummala 

hädas ja vahepeal juba suutsin veenduda, et nad on terroristid. Õnneks, aga toodi just sel hetkel süüa ning ma mõtlesin ainult sellele. Oli hea omlett, jogurt võikud, juua jne. 

   Peale 4h sõitu hakkasime maanduma. Päris ilus maandumine oli, kuniks me jõudsime väga madalale Bangkoki kohale. Siis hakkas lennuk lihtsalt räigelt ühest küljest teistpidi liikuma ja kõigutama lausa. Aga mind see ei hirmutanud õnneks. Viimaks rattad maas, sõitis lennu gate-i. Tulime sealt suhteliselt ruttu välja kuna meil läks 5h pärast järgmine lennuk Lõuna-Taisse, aga teisest lennujaamast, mis oli suhteliselt kaugel. 

Bangkoki lennujaam

    Alguses läksime üldse immigratsiooni väravatest läbi, kust vaadati meie passid läbi. Peale seda ootasime veel enda kohvreid ja suure imestuse peale meie kohvrid isegi jõudsid kohale. Kõik koristajad ning töötajad kusjuures, käisid näomaskidega ringi. Hullud järjekorrad igal pool jälle. Viimaks saimegi, siis bussi peale, mis viis meid teise Bangkoki lennujaama. Sõitis 1h täpselt, kuna ummikuid ei olnud. Terve tee vaatasin välja ja lihtsalt silmad vajusid kinni. Ma ei suutnud enam neid lahti hoida, lõpuks lihtsalt pea vajus ette poole ja prillid lendasid bussi põrandale. Siis sain aru, aitab olen üleval ja vaatan ringi ikka. Lõpuks kui olime teises lennujaamas, andsime kõige pealt enda kohvrid ära. Hullud massid jälle koos igal pool – nii lennujaamalik. Pidin veel tirima vanad lennuki sildid kohvrite pealt ära, et sassi ei aetaks eelmiste lendudega. Peale seda läksime turvakontrolli jälle. See oli suhteliselt leebe, midagi ei tehtud. Hiljem vaatasime lihtsalt ringi kuna meil oli lennukini aega, ning istusime netis. Peale mida läks kõht tühjaks. Sõin burxi ning peale seda läksime Starbucksi. Sel hetkel vajasin seda sama palju kui igapäevaselt hingamist.

Maandusime päikeseloojangu ajal

     Liikusime oma gate poole, mis oli ilmselget teisel pool lennujaama, kuna sealt läks ju meie lennuk. Istusime niisama ja vaatasin lennurajalt saabuvaid ja lahkuvaid lennukeid. Mõnus oli puhata puhkusest.Lennukit oodates saime ka kahe hiinlasega tuttavaks, kes hakkasid rääkima, et kust ikka pärit oleme ja kuhu me ikka lähme jne. Eestit nad ei teadnud, aga Soomet teadsid. Lennuk saabus suhteliselt hilja ning koristamise tõttu ka lennuk hilines u 30 minutit. Läksime muide Air Asiaga. Lennukisse sai ruttu sisse, ning istusin jälle akna kõrval, tiiva peal. 

    See oli ausalt nii mõnus lend. Õhku minek oli mõnus, kestvus mõnus, maandumine hea. Olin täiega rahul sellega. Pole rohkemat isegi selle kohta ähelda. Võtsime kohvrid jälle ära ning läksime lennujaamast välja. Meie hotell oli umbes 45km lennujaamast. Selleks ajaks oli emps tellinud meile auto vastu. Mingi hullult suur ja uus Toyota tuli vastu, inimene ootas meid lennujaamas. Pani meie kohvrid autosse ja liikusime. Algul oli okei kõik, kuniks ta läks mingisele hullult palmidevahelisele teele, kus oli kottpime. Tänavavalgustust isegi ei olnud. Aga viimaks jõudis suurele tänavale, kus oli palju poode, söögikohti. Keeras meie hotelli juurest sisse ning läksime hotelli. Mingi dude tuli kohe kohvritele järgi ja jooksis nendega tuppa juba ära. Ise tegime check-inni ning saime teada, kus miski on jne. Mulle täiega meeldib, et see hotell on nagu pooleldi õues ja palju palme ja aed ja suurel alal, mitte lihtsalt üks suur maja. 

   

   Läksime enda tuppa ning seadsime end hotellis sisse. Kusjuures just Krabi linn, kus me oleme ning see hotell on üks nendest ohvritest, kes said kahjustada 2004 aasta maailma suurimast tsunamist, kus hukkus sadu tuhandeid inimesi. Peale seda pakkisime asjad lahti, vaatasime ringi, käisime netis ning, siis läksime linna peale ringi käima. Vaatasime poodidesse ja niisama ringi. Politseisi oli suhteliselt palju, aga õnneks inimesi, kes oleks väga pinda käinud väga ei olnud. Võtsime kiirtoidust midagi hotelli ka kaasa, kuna ei viitsinud lihtsalt mõelda, mida ja kus süüa, kuna olime selleks ajaks juba 38 tundi üleval olnud. Läksime tuppa, istusime rõdule ning sõime lihtsalt. Vaade on meil merele ning basseinile – ühesõnaga väga ilus. Peale seda kõike ronisin mingi aeg voodisse ning uinusin ruttu peale kahte väga pikka päeva. Head ööd J

Dubais ning kolmas lend

Nonii, siin on, siis teine osa minu reisiblogist :)

Teine blogipostitus ( kirjutatud Sri Lankan Airlines-is, Dubai-Colombo liinil kell 01.56am kohaliku aja järgi )

    

         Olen nüüdseks Sri Lankan Arilines-i lennukis teel Dubaist Colombosse ( Sri Lanka pealinna ). Hetkel oleme India ookeani koha peal ja 3h on sõidetud ja 2h on veel sõita. Päris korralikult raputab ja turbulents on hetkel, kuna asume äikesetormi peal. Rihmad kästi ka just kinni panna ning hoida ennast. Paljudele tundub, see hetkel päris õudne ning endalgi ei ole väga hea tunne. Aga kirjutan, mis olen siis vahepeal peale viimast blogipostitust teinud. Peale viimast blogi kirjutamist ma hakkasin mingisugust muusikalist filmi vaatama lennukis, päris lahe oli ning põnev ka, ainult, et katkestasin mitu korda filmi vaatamise, kuna alati toodi süüa või juua jne. Lõpuks 1h aega enne maandumist toodigi igale ühele karp Ben&Jerry  jäätist. Viimaks kui film läbi ja söödud, võtsin veel teki ja padja ja niisama puhkasin, kuniks hakkaski lennuk maanduma. Üli pikalt ja kaua ning tegi ka auringe veel Dubai kohal ( tiheda liikluse tõttu ). Maandumine ole smooth ja talutav. Terminal oli kuskil kaugel, seega pidime bussiga sinna sõitma, lennuki juurest. See kuum õhk, mis meid lennukist välja minnes tabas ( kell 1 öösel ) oli ulmeline. Mingi 33 kraadi oli. Aga täiega mõnus. Buss sõitis terminali mingi 30 minutit kindlasti, sest ilmselgelt oli Dubai lennuliiklus tihedam, kui Tallinna linnas autode oma. Ja kui olimegi kõndinud pika maa maha, tuli passikontroll, töötaja veel arvas, et mu ema on mu õde hoopiski. Aga see selleks, viimaks läksime kohvrite järgi. 

     Ma ei tea, miks aga alguses olin ma täiesti kindel, et minu kohver on kuskile kaduma läinud. Algul tiirleski seal ainult 4 kohvrit. Ning rohkem informatsiooni ei tulnud. Ootasime ja ootasime aga vastust ei saanud, viimaks läks mu ema küsimagi, et kas reaalselt 500 inimese kohvrid jäid maha, kuid just, siis hakkasid kohvrid tulema ning saime oma asjad kätte. Otsisime veel oma hotelli putka üles, et transport hotelli tellida. Tee peale jäi veel hull brasiillaste grupp teele. Hull mürts ja kärts käis, kuid saime neist mööda. Väljas oli juba sel hetkel nii palav, et anna olla. Aga mõnus siiski. Ja saimegi enda hotellis toa ( 3-ndal korrusel ), kusjuures konditsioneer oli väga hea, mingi 18 kraadi oli igal pool. See dude veel viis meie kohvrid tuppa ja andsime ka jootraha. Sättisime end tuppa sisse ja tegime kohvi, pakkisime asju ja niisama vaatasime ringi. Tahtsin veel hullult süüa, aga ei viitsinud alla minna ning roomservisega oleks veel kauem aega läinud, seega otsustasin hommikuni oodata.  Viimaks uinusingi.

Järgmisel hommikul ärkasime kohaliku aja järgi kell 9am üles. Mõnus oli, väljas hull päike, puhanud ning teistsugune keskkond. Sättisin ennast ning sõin, peale seda läksime välja. Liikusime ringi.. no ehtne kõrb, mis kõrb. Kohutavalt palav ( u 38 kraadi varjus ). 

    Metroo oli uhke, alles ehitatud ning väga puhas. Liikusime eskalaatoriga üles ja ostsime päevapiletid ( suhteliselt odav u 4euri ).

     Astusime metroosse ja sõitsime 30 minutit, Burj Khalifasse ( puts kaliffasse ). Metroos on meestel kusjuures eesõigus ning naistele nad istekohta ei pea andma. Viimaks õiges peatuses, mõtlesime, et oleme kohal. Aga ei, hull pikk tunnel ( maapealne ) oli maa alusesse Dubai kaubanduskeskusesse, mis on torniga ühendatud. See tunnel oli reaalselt 1km pikk, aga õnneks eskalaatoritega ühendatud. Jõudsime kaubanduskeskusesse, siis vaatepilte oli ulmeline:

   

Üks väike külg kaubanduskeskusest

 1200 erinevat tehnika, riide ning kõike muud võimaliku poodi, mida sa suudad endale ette kujutada. Lihtsalt tohutu hoone, sadade poodidega. Algul vaatasime natukene elektroonikapoode ja niisama nänni, viimaks tahtsime süüa ning selleks pidime minema food court-i ehk suurele platsile, kus oli kümneid kui mitte sadu kohvikuid, kiirtoidu kohti, restorane jne. Me valisime midagi teistmoodi, seega võtsime ühe Texase söögikohe käsile. Mingid hullud burxid, kanad, värgidsärgid. Ja lõpuks olin ma full mis full, kohutav lihtsalt. Saime netti ka seal veeli, seega mulle sobis see koht ideaalselt. Peale seda uurisime edasi poode. 

    Ning põhiline oli see, et Marks&Spenceri proovikabiinis oli diivan. Huvitav, küll milleks. Ning kabiinid olid eraldi nii naistele kui meestele ning nendes mustades riietes või rüüdes naised ostsid terve käru riideid, aga milleks küll, ma aru ei saa. Peale seda käisime ka toidupoes. Kusjuures hinnad suhteliselt samad, aga karastusjoogid oli küll palju odavamad. Mingi 2AUD-i ( 0.50€ ). Viimaks liikusimegi peale suurt ekslemist Burj Khalifa torni alla. Meil oli broneeritud kaks kohta torni ( sel hetkel ei olnud 7 tundi ühtegi vaba kohta alles ). Kuid kui me olime piletid kätte saanud, oli seal peal eelmise päeva kuupäev. Läksime tagasi ning mõtlesime, mis  probleem on. Meile öeldi sealt, et nende firma ei ole selles süüdi, et firma, kelle kaudu me need ostsime, et nende viga on see ja me ei saa torni minna. Mõtlesime, et cmon, mis seal vahet, kas tornis 2 inimest rohkem või vähem. Aga see ei sobinud, pidime uued piletid ostma ning 50€ maksma. Täiega nõme, aga saime torni vähemalt.

     Kõige pealt tuli läbida muidugi  turvakontroll, kus see kord, midagi erilist tegema ei pidanud. Peale seda, aga ka pileti kontrollimis järjekorras seisma ja viimaks ka liftijärjekorras ( aga see läks õnneks ruttu ). Lift liikus 60km/h ning 126-ndale korrusele ( 150-st ). Liftis käis muusika ja räägiti mingisugust teksti. Kõrvad läksid muidugi täiega lukku, aga no seda oli ette arvata. Üles jõudes oli imeline vaade.   Meid suunati koheselt välis terrassile. Vaade, mida me nägime oli vapustav, täiega ilus lihtsalt. Esimene külg, mida me vaatasime, oli kõrbe poole, kus oli vähe maju. Liikusime edasi ja tegime ka pilte. Vaatasime nüüd linna poole, kus olid ainult pilvelõhkujad ja oli näha kümneid ja kümneid ehitusplatse, kus ehitati neid ainult juurde. Algul ei tundunudki see vaade nii kõrge, aga siis sain aru, et asi oli selles, et mind ümbritses ainult pilvelõhkujad ning see tekitaski selle tunde. Viimaks läksime sisse ja uurisime niisama ringi, seal oli veel Burj Khalifa meenete pood ka.

    Peale seda läksime tagasi lifti ja sõitsime alla. Seekord läksid kõrvad veel rohkem lukku, aga väheseks ajaks. Käisime kohvikust ka läbi, kus jõin lattet ning sõin suure mustika muffini ära. 

Nägin kõrbes vett

    Peale seda läksime tagasi kaubanduskeskusesse, seekord toiduosakonda, kuna tahtsime, midagi süüa osta ja juua. Ostsime igasuguseid asju õhtuks, kuniks jõudsime järeldusele, et väljas on 37 kraadi ning meie asjad lähevad vahepeal halvaks, seepärast viisime asjad tagasi ja otsustasime pärast tagasi tulla. Läksime, siis õue – purskkaevude ette, sest seal hakkas purskkaevude mingisugune show, Burj Khalifa organiseeritud ( iga päev kell 6pm ). Päike hakkas ka loojuma. Muide, kui Tallinnas loojub päike merre, siis Dubais loojub päike kahe pilvelõhkuja vahele. Ootasime ning tahtsin hullult juua, kuna oli piisavalt aega käisin ja ostsin 2 AED-i eest endale ühe Liptoni. Ja, siis see algas. Väga võimas oli, mulle meeldis. Video on üleval minu Instagrammi kontol: www.instagram.com/markusmotttus

    Vahelduvalt peale seda käisime toidupoest läbi, ostsime endale vajalikud asjad ära ning läksime metroo peale, aga kuna metroo on küll kaubanduskeskuses, kuid teises otsas, pidime reaalselt 2km maha kõndima, mis tundus sel hetkel kui igavik. Lõpuks metroos, avastasime, et Dubais hakkab tipptund hiljem ning metrood olid nii täis, et me ei mahtunud isegi sisse. See oli kohutav, seal trügida moslemite, rüüdega inimeste ning araablaste vahel. Tundsin, kuidas bakterid mu poole lihtsalt suundusid. Okei see oli võib-olla natukene kuri, aga sel hetkel tundus küll nii. Viimaks kui tulime metroo pealt maha, hakkasin mõtlema, et kuidas need inimesed saavad ees ja taga seista ning esiklaasist välja vaadata. Siis sain teada, et need metrood sõidavad automaatselt ja peale seda enam ma selle asjanduse peale väga ei soovinud minna. Läksime tuppa ning tellisime wifi endale. Maksis mingi 20€/24h. Tegin enda asjandused seal ära ning läksin vanni. Peale seda oli küll väga värske tunne. Viimaks liikusime välja, kus olid selle hotelli basseinid ja baarid. Vaatasime ringi ja lamasime lamamistoolidel. Elavmuusika oli seal ning just sel hetkel lauldi laulu „ Let her go “. Õues oli ikka 34 kraadi sooja. Täiega mõnus lihtsalt. Viimaks oligi kell 12 või 1am saanud ning liikusime tuppa ära ja jäime magama.

    Järgmine hommik ärkasime juba kell 8am üles ning jõin esimese asjana kohvi ning peale seda läksin sättima. No see tavaline ikka. Ahja peale sättimist vaatasin telekast ka kaamelite võidujooksu, räigelt põnev oli. Teadsime, et peaaegu 40h järjest ei saa magada ning seetõttu läksime basseinide juurde päevitama hommikul ja ujuma – puhkama puhkusest. Väljas oli 38 kraadi varjus, ei kujuta isegi ette, kui palju see või olla, siis päikese käes, aga tohutult palav oli. Käisin kogu aeg ennast vees jahutamas. Olime umbes 2 tundi ning, siis pidime minema tuppa asju pakkima. Palju ei olnudki pakkida, kuna ei võtnud kõiki asju täiesti lahti. Peale seda viidi meie asjad alla, tehti check-out ning liikusime lennujaama poole – mitte, et me oleks lennukile veel läinud, vaid viisime oma kohvrid sinna hoiule, kuna lennuki väljumiseni oli veel 12h aega. Juht läks veel alguses terminal 3-le, aga meil oli vaja minna terminal 1-te, sest seekord kasutasime Sri Lankan airlines lennufirmat. Peale seda, liikusime jälle metroo peale, aga kuna reede on neile kuni kella 1ni päeval nagu mingisugune palvetamis puhkeaeg, siis esimene metroo väljus alles kell 1.07. Pidime 20 minutit metrood veel ootama. Metroo läks jälle suhteliselt täis, aga õnneks seekord meil nii palju sõita ei olnud. Nüüd olime jõudnud õigesse Dubaisse – vanemasse ossa. Kuumus juba alguses tappis. Vaatasime mingisuguseid vanu ehitis ja käisime mööda tänavaid, aga ei, enam ei jaksanud, liiga palav. Läksime poodi ja ostsime külmad joogid – kohe palju parem olla. Peale seda tahtsime minna Dubai jõe juurde, kus sõitsid abrad – kahe kalda vahel sõitev paadike. Aga enne seda käisime läbi tänavast, mis oli täis turisti nänni. Ostsime sealt minulegi need põhilised asjad ära – Araabia lipp ning I love Dubai särk. Peale seda hakkas hull pinda käimine, ostke seda ja toda. Issand üks pistis mulle veel mingi rätiku pähe ja andis umbes teada, et enne ei lase minna kui ma selle ära ei osta. Saatsin pikalt, viskasin räti maha ja liikusin edasi. Ma veel eelnevalt mõtlesin, et siin ikka palju vähem pealetükkivamad inimesed kui Egiptuses või Türgis. Viimaks saimegi käia mööda seda jõe kallast. Ilus oli.

    Peale seda läksime bussijaama. Ohho, kui palju busse, aga me vähemalt teadsime, et peame otsima bussi number 8, et saada randa. Käisime ringi ja otsisime ning viimaks ka leidsime. Sõitsime umbes 3 peatust, bussis, milles oli konditsioneer ja umbes 18 kraadi sees 37 asemel. See oli ka buss, kus oli eraldi koht naistele ja lastele istumiseks.

    Kui maha tulime, oli randa kohe näha ning liikusimegi sinna. Seal olid sellised mõnusad istumiskohad ning katusealused – varjamaks päikest, mitte vihma. Pered istusid seal, sõid ning veetsid niisama aega. Sel hetkel tahtsin avada Liptonit, mille ma olin eelnevalt ostnud, kuid kui vaatasin puhtjuhuslikult, selle kehtivust tuli välja, et tegemis aeg oli 2012 juuli ning kehtivuse lõppaeg oli 2014 juuli. Hmm, ei soovinud seda enam isegi mitte avada, jõin vett. Jälgisin veel seal ühte hindude peret, kes sõid kätega ja lihtsalt rääkisid ning pärast viskasid, kõik prügi maha, randa ning katsid liivaga.. India puhtuskultuuri vaadates üldse ei imesta tegelikult. Viimaks läksingi vahetuskabiini ( kusjuures, seal need ranna peal olevad on meestele ja naistele erinevad ). Kui vette läksin, vesi oli lihtsalt kuumem kui minul kodus kraanist tulev. 

    Nii umbes 33 kraadi soe. Lihtsalt istusingi seal. Umbes 30 minuti pärast pidin välja tulema, kuna läksime kuskile sööma, peale mida pidime minema edasi lennujaama. Ümbruskonna väga söögikohti ei olnud ning seetõttu valisime McDonaldsi. Hullult jahe oli sees. Võtsime suured eined ning Oreo McFlurryd. Lähedal istusid veel kaks musta, kus üks reaalselt 45minutit ainult rääkis ning teine oli terve aeg ainult vait. See hakkas vist silma sellepärast, et ta  toon ei olnud kõige vaiksem. Peale seda läksime bussipeatusesse ning istusime putkasse. ( Dubais on kõik bussipeatused kinnises ruumis, kus on konditsioneer, sest ilma pole lihtsalt võimalik. ) Ootasime enda bussi, mida ei tulnud ega tulnud. Viimaks mõtlesime, kui ei tule, lähme, siis mingisuguse muu bussi peale. Läksimegi, aga ei teadnud, millal maha minna. Läksime neljandas peatuses maha, sest see tundus õige. Küsides ühelt naiselt, kuhu me peame minema, et metroo peale saada, seletas ta pikalt ja laialt, et kindlasti mitte siit, aga üks buss läheb sinna. Õnneks lõpuks me tee sinna saime ja saime ka metroo peale mindud. 

    Peale 20 minutit sõitu olimegi lennujaamas. Kusjuures, lennujaamas juures, bussipeatuses oli üks ala, mis oli mõeldud ainult naistele seismiseks. Käisime enda kohvritel järgi ning peale seda panime kõik asjad, mis olime vahepeal ostnud kohvritesse ümber. Meil oli lennukini 3h aega, seega läksime check-inni. Dubai lennujaam kui maailma suurim lennujaam.

    Reaalselt tuhandeid inimesi ja kümneid järjekordi. Alguses seisime check-inni laua juures 1h. Sest lihtsalt tohutu saba oli. Millegi pärast enamused, kui mitte kõik olid tumedad. Ja paljudel olid kasti täis Marlborot ostetud ning 3 inimesel lcd-d. Viimaks kui saime kohvrit antud oli palju lihtsam edasi liikuda. Peale seda hakkas passikontroll. Oh jummel. 20 erinevat järjekorda, umbes 100 inimest ühes järjekorras. Meid suunati kuhugi kõrvale, kus üks rätikesega naine kontrollis passe. No nii üks inimene 5 minuti jooksul võib-olla ? Ajuvaba lihtsalt. Istusime 30 minutit seal kuniks viimaks tehti uus järjekord lahti ning läksime sinna. Meie ees oli veel, mees kellel oli probleeme passiga. Mina sain ilusti läbi ning peale seda läksime turvakontrolli. Sama, mis ikka. Ipod, telefon, läpakas jne. Sain ilusti läbi ja nägusid ei tehtud. Ja siis saime gatede juurde lõpuks. Oli isegi 30minutit vaba aega. Käisime tax free poes, ostsime natukene asju ja läksime lennuki juurde. Lennuki väljumine hilines 40 minutit. Istusin jälle akna juures. Näppisin natukene ekraani, kui lõpuks saime lennukite väljumis järjekorda minna. Üks lennuk, teine lennuk, kolmas lennuk ja lõpuks kümnendana meie lennuk. Täiesti pime oli ning, siis me tõusime. Issand, kuidas see lennuk kolises, raputas, häälitses, värises.. kõik võimalikud kirjeldavad sõnad. Lihtsalt halb oli seal lennukis istuda. Tõusmise ajal oli lennukist ka Burj Khalifat näha. Lõpuks kui oli enda normaal kõrgusel, siis oli mõnus edasi sõita. 

    Hakati jooke pakkuma ning peale sead ka kohe sööki. Valikus olid erinvaid asju, aga mina võtsin kana karri koos erinevate salatite ( feta juustu salat ) ja magustoiduga. See oli küll väga vürtsikas. Sel hetkel kirjeldas mu elu järgnev lause: üks kaev vett palun ja kohe ! Söödud, joodud, hakkasin filmi vaatama, kuniks vaatan miks väljas järsku nii valge on ning, siis saan aru – all on äike. Siis ütleb piloot lõbusalt kinnitage turvavööd palun. Ja siis hakkas raputama, loksutama. Aga minule see meeldis, kuigi mingisugused moslemid seal ees hädaldasid. Nüüdseks olengi siin lennukis ( 17.10 vastu 18.10 kell 3am kohaliku aja järgi ) ja vaatan filmi. Pool lendu on läbi, seega peaks filmi edasi vaatama ning blogi Taisse jõudes täiendama.