Loodan, et see osa meeldib teile ning head lugemist !
Seitsmes reisiblogi
postitus ( Kirjutatud hotellis kell 2.39pm Tai aja järgi )
Oh, tulime just tuppa
tagasi. Räige lihtsalt, mis kuumus on väljas. Tahtsime natukene poodides ringi
käia ning uurida asju, kuid võimatu lihtsalt. Ostsime natukene süüa ja nüüd
oleme konditsioneeriga hotellitoas. Otsustasin, siis nüüd ka kirjutada järgmine
blogi osa.
Nimelt eile, peale väikest puhkust läksime kooki sööma jälle ning
kohvi sööma. No ikka see tavaline, mida hotell korraldab. Hea oli ning peale
seda hakkas vaikselt päike loojuma juba. Otsustasime minna välja. Käisime veel
korra beach barist läbi ning võtsime midagi külma juua. Sel hetkel oli see
kõige õigem otsus. Istusime niisama ning vaatasime merele. Kõrval olid veel üks
mees ja naine, kes minu arust on istunud seal baaris viimased 7 päeva. No
ainult seal ma vähemalt neid näinud olen. Kui jook oli otsas läksime mere äärde.
Siiamaani oli mõõn. Huvitav küll, miks nii kaua, sest eelmised päevad olid sel
ajal juba mõõn ammu läbi. Sel hetkel oli ilus päikeseloojang ning rahvast oli
kogunenud randa ikka päris korralikult. Kõik tegid pilte, kes statiividega, kes
ilma jne. Tegime isegi selfiesi ja pilte – väga kaunis oli.
Peale umbes 30
minutit, kui päike oli loojunud läksime tagasi beach baari. Võtsime teised
jahutavad joogid, sest ega Tai päikeseloojang ei tähenda õhu jahenemist, vaid
jääb ikka samasuguseks nagu oli see seda päeval. Baari ees olid sellised suured
istumistoolid või, kuidas neid saab nimetada. Tool see samas ei olnud, kuna
sinna oleks mahtunud oma 4-5 inimest
ära. Istusime seal ning rääkisime niisama. Palju inimesi kõndis ka veel mööda
ning rahvast oli suhteliselt palju. Ma jõin veel mingit hullu sidruni jooki ja
see oli selline c-vitamiini laks, et mul läksid silmad pahupidi sellest.

Ma mõtlesin, et siin on
küll, midagi valesti ning, miks on Eesti alkohoolsed joogid ühes Tai restoranis. Järgmisel hetkel tuli
meie juurde teenindaja ning, küsis alguses inglise keeles: „ Kas meil on kõik
hästi ? “ ning hiljem vene keeles. Vastasin, et jah kõik on korras. Siis läheb
teenindaja kõrval lauda ning hakkab seal koristama ning, siis ma ütlesin „
Kurat küll nad kõik arvavad, et me oleme venelased ?“ ning, siis teenindaja
seda kuulis ning ütles eesti keeles: „ Kas ma kuulen siin, eesti keelt ?
Issand, ma pole seda juba viimased 6 kuud kuulnud, kuidas te küll siia
sattusite ? “ ning, siis ma olin küll ehmunud, issand eestlane.. SIIN ? Üleüldiselt
ei olnud kordagi muidu Tais ega Krabis eestlast kohanud. Ning, siis natukene
rääkisimegi juttu ning soovitas meile toite. Sel hetkel veendusin, et ikka igas
sadamas leidub vähemalt üks eestlane. Mina võtsin suure rohelise karri pitsa,
mis pidavalt olema Tai rahvuspitsa ning magustoiduks sticky rise-i. Pakkus
veel mulle magusat pitsat, mis oli kaneeliga, aga mõtlesin, et see minu jaoks
võib-olla liiga ekstreemne. Jäime oma toitu ootama ning meie kõrval istus üks
mees ja naine, kõnelesid igas tahes inglise keeles ning mees kogu aeg tellis
endale erinevaid Eesti jooke veel, kuid eestlase moodi ta välja ei jäänud.
Jällegi teenindas meid 4 erinevat teenindajat, mis seal normaalne nagu
siiamaani on tundunud. Kui pitsa toodi ette, nägi see lihtsalt imehea välja.
Hakkasingi seda sööma. See oli ausalt üks mu parimad pitsasid, mida ma olen
elus söönud, Eesti omasid ei anna seda
isegi võrrelda. Räigelt hea lihtsalt. Sõin ja sõin seda. Pitsas sees oli kusjuures ka kookost. Vahepeal veel maitsesin empsi toitu ka, mis oli hull mingisugune 4
erineva kana kaste koos riisi värkidega ning kaste oli käsitsi punutud korvis,
mille pidi ära sööma. Ka väga hea.
Hiljem toodigi mulle sticky riis, mis oli samuti väga hea. Vanilli kastmega
ning mangoga. Selle söögiga olin lihtsalt nii rahul ning pärast oli kõht täiega
täis.

Järmigsel päeval (
täna ) ärkasime kella 9 paiku üles. Otsustasime, et magame tunnikene kauem, aga
mitte liiga palju, sest muidu ei jõua hommikusöögile. Tegin säti ning läksime
sööma. No te juba teate väga hästi, mida ma sõin – eks seda ikka, mis hommikule
kohane. Peale seda käisime toas, vaatasime lennuinformatsiooni ning läksime
randa. Ujudes oli ikka nii soe jälle. Lihtsalt olin vees, sest välja ei tahtnud
tulla, sest seal veel palavam. Minnes veel astusin mingisuguse koralli endale
jalga kinni, mega valus oli ning võtsin selle ära ja viskasin kaugele ära, et keegi teine sellele
veel peale ei astuks. Järsku vaatasin, et rannas hakkas hull lõugamine ning
just nende rannas pinda käivate inimeste vahel ( et ostke seda ja toda ), mis
on tegelikkuses keelatud randades. Ning, siis nägin, et tuli auto kuhu oli
suurelt peale kirjutatud „ Tourist police “ nimelt tuldi kontrollima, kas rand
on puhas nendest müüjatest, kuid kaugelt sellest. Oli näha, kuidas üks linamüüja
üritas ühe naisega rääkima hakata ning teha nägu, nagu ta oleks ujuma siia
tulnud, teine mängis magavat ning kolmas jooksis lihtsalt minema. Kuid need,
kes ei saanud ära joosta, võttis politsei kinni ning rääkis nendega
ja täitis
mingisuguseid pabereid. Viimaks ei jäänudki mentidel muud üle kui sinna nurga
taha passima jääda. Päris koomiline vaatepilt.
![]() |
Päikest teile |

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar