Iga hea saab kord läbi

Olen nüüdseks natukene üle nädala Eestis tagasi olnud ning üritanud selle rõveda ilmaga harjuda. Kuid viimane blogi postitus enda Aasia reisist on siin. Head lugemist!

12 reisiblogi postitus ( kirjutatud Kerdi pool kell 6.15pm Eesti aja jägi )

    Peale 7 tundi lennusõitu hakkasimegi maanduma. Raputas terve aeg ning üritasin vahepeal ka magada, aga sellest midagi küll välja ei tulnud, sest et pead kuhugi panna ei saanud kuna kõik värises. Maandumine ise oli päris normaalne, aga väga pikk, sest Dubai lennujaamas oli pikk maandumis järjekord. Jällegi oli pimedas näha, kuidas terve linn oli üleni tuledes - naftariik. Peale maandumist parkis lennuk end jälle kuhugi lennujaama serva, et me saaksime hiljem ikka 30 minutit lennujaamas bussiga mööda lennujaama ringi trippida. Nägime bussis ka kaht eestlast. Veider oli üle pikaaja eesti keelt kuulata. Lennujaama jõudes pidime esimese asjane turvakontrollist läbi käima. Seal oli asi eriti karm. Minuga ei olnud midagi, aga empsil hakkas miskit piiksuma ning ta pidi paljajalu kuhugi teisse kohta minema, kus üks rätikuga naine katsus läbi. Midagi kahtlast ei olnud ning saime edasi liikuda. Järgmise lennukini oli natukene üle tunni aja aega, aga enda terminali liikumine võttis juba pool ajast. Inimesi oli nii palju lennujaamas, ometigi kell oli alles 5 hommikul. Jõudes enda terminali tahtsin minna wc. Läksin uksest sisse ning nägin, et pidi jalanõud ära võtma. Olin väga segaduses, et mis toimub. Liikusin natukene edasi, vaatasin, et kõik on põlvili. Ise unine ning midagi aru ei saanud. Ning alles, siis jõudis kohale, et ma läksin kogemata meeste palvetamis ruumi. Ehmatasin täiega ära, karjusin ja jooksin välja, õigesse kohta. Sain lapsepõlvetrauma. Vaatasime mõnes poes ringi ning läksime Starbucksi. Võtsin ühe topeltsuure latte. Peale kirjutati Heli asemel Elly, noh peaaegu ju. 
Liikusime ooteruumi ning meie kõrval istus üks mees, Keeniast. Nägi täiega kahtlane jällegi välja, nagu kõik teisedki, unise peaga. Viimaks hakati lennukisse laskma. Peaaegu tund aega enne väljumist. Muidugi pidime jälle bussiga minema, sest meie lennuk oli kuskil lennujaam servas, mitu kilomeetrit eemal. Väljas oli valgeks vahepeal läinud. Lennukisse pidime ronima mööda massiivset treppi. Hea ülevaade lennukist oli vähemalt.

 Istusin jällegi akna juures, tiiva peal. Olime niisama, anti menüüd ning pidime käsi puhastama, kuumade lappidega. Lennuk oli täiesti tühi. 500 kohase lennukis oli umbes 200 inimest. Meie kolmas koht oli ka vaba seega sai täiega laiutada. Üks stjuardess oli veel väga lõbusas olekus ning liigagi kriiskava häälega. Ajas vahepeal isegi naerma. 

Viimaks kella 7.15 varahommikul hakkasimegi liikuma. Lennuk ise oli väga uus. Rada oli lähedal seega tõusime ruttu. 

   Tõus ise oli väga normaalne ja hea, aga mis segas oli see, et liiklus oli nii tihe, et koheselt peale õhkutõusu võttis lennuk täiesti hoo maja ning hakkas jõnksutama väga madalal. Tekitas väga rõvedat tunned, kaameratest oli veel näha linna ning kõrbe. Kohesel pealt õhkutõusu hakati esimest sööki ja jooki pakkuma - hommikusööki. Söögiks oli mingisugune võileiva materjal, croissant, puuvilja valik ning kuklid. Maitse oli hea ning kõhu sai väga täis. Peale seda vaatasin paar filmi ning niisama vaatasin ringi. 10 minutiks jäin vist korra ka tukkuma. Peale 6 tundi lendu me jõudsime Eesti kohale. Nimelt kaameratest oli näha Viljandit, Võrtsjärve ning Pärnut. 

  Tundmisrõõm oli hea ning, siis hakati ka andma lõunat ja uusi jooke. Lõunaks oli suur  valik, aga võtsin riisi koos lambalihaga, kreveti salatiga ning brownied. Täiega hea oli, aga sel hetkel sai küll kõht nii täis, et oleks tahtnud oksendada.
Peale 1h sõitu veel, hakkasimegi Oslosse maanduma. See maandumine oli väga pikk, ning alustasime juba laskumist keset Rootsit. Ilus maandumine oli ja näha oli põhjamaist Norrat. Maandumine oli mõnus ning seekord viidi meid gate-i, seega ei pidanud ma ei tea, mis pikka bussisõitu üle elama. Lennujaamas läksime koheselt infosse, et küsida, kuidas saab linna. Enne viisime ka enda käsipagasid hoidu. Kohe oli arusaada, et olime Norras, sest kõik oli väga kallis. Vahepeal käisin wc ning panin endale pikad riided, sest lennukist tulin väljs nagu Pariisi suvitaja. Peale käsipagasi ära andmist ning riiete vahetamist läksime ostsime kiirrongi piletid ning läksime rongi. Rongis oli ka wifi, kus sain oma teated üle vaadata. Rong ise sõitis 230km/h. Mõnus rong ning 60km sai 20 minutiga sõidetud.

 Linna minnes, alguses vaatasime kaardi pealt kuhu minna ja uurisime niisama ringi. Liikusime ringi ning nägime raekoda, parlamenti ja mingisugust ülikooli.

Oslo ise oli väga rahulik ning mõnus linn. Rahvast oli linnas vähe, kuna oli kolmapäeva hommik. Väljas oli 10 kraadi sooja, mis tundus peale Tai 33 kraadi väga jahe. Uurisime niisama igal pool ringi ning kõik oli väga põhjamaaline. Käisime ka kuningalossis, mis nägi välja täpselt nagu Stockholmi oma.
 Kui me olime kuskil varemete juures, siis lind roojas minu ja mu empsi vahele, kuid hiljem nägime, et minu jope ning empsi joped olid mustad, lisaks sellele veel mu päikeseprillid olid seda täis. Mõtlesime, et see on õnnemärk, ning hiljem plaanisime osta ka lotopileti.

 Vaatasime ringi ning tegime pilte. Viimaks läksime sööma, otsustasime minna Burger Kingi. Võtsime ühed suured eined. Väga hea oli ning kõhu sai täis.

   Viimaks oli lennukini umbes veel 4 tundi aega, aga liikusime lennujaama. Rongid läksid iga 10 minuti tagant, seega ei olnud probleemi. Jõudsime 30 minuti pärast lennujaama. Kõigepealt tegime check-inni. See läks ruttu, kuna Estonian Airi peale ei läinud palju rahvast. Peale seda läksime turvakontrolli, kus oli väga pik järjekord. Võtsin läpaka ja asjad välja ning läksin läbi väravate. Minul oli kõik korras, aga minu kott võeti kõrvale, kuna seal oli midagi kahtlast. Küsisime, mis toimub ning miks võeti minu kott ära. Vastati, et seal on midagi teistmoodi, mille peale küsiti, kas mul on seal tahvelarvutu, mille peale tuli mul meelde, et unustasin Tabi kotti. Võeti tab kotist välja ning peale seda oli kõik korras. Käisime peale seda tax-free poes ning ostsime komme. Siis istusime toolidel ning olime natukene arvutis, kuna meil oli veel aega. Peale seda hakkas pardaleminek Estonian Air'i lennukile, mis väljus pool 8 kohaliku aja järgi. Siis avastasime, et oleme kohalike lendude alas ning pidime kõndima rahvusvaheliste lendude alasse. Vaatasime plaanilt, et sinna kõnnime täpselt 5 minutit. Võtsime käsipagasi jaoks käru ning liikusime sinnapoole. Pidime natukene ootama, tegime paar pilti ning hakkaski pardaleminek. 



   Kõigepealt lasti sisse äriklass ning siis lasti ka meid sisse. Kuna inimesi ei olnud liiga palju, saime suhteliselt kiiresti lennukisse. Istusin jälle tiiva peal ning akna juures. Natukene sätiti asju, vaadati nimekirjad üle ning lahkusimegi gate'ist.   Peale väikest ringivaatamist jõudsimegi rajale ning tõusime õhku. Õhkutõusu järjekord ei olnud väga pikk, saime paari minuti jooksul õhku tõusta. Õhkutõus ise oli väga sujuv ning lühikene. Paari minuti jooksul olimegi enda kõrgusel, siis hakati Estonian Air'i kohaselt Aura vett pakkuma. Jõin oma Aura vett ning tukkusin 10 minutit. Järsku öeldi, et nad hakkavad valmistuma maandumiseks. Ärkasin üles ning tundus, et tuul oli tugev ja natukene raputas. Hakkasime laskuma madalamale ning järgmisel hetkel oligi juba Tallinn näha. Laskusime Tallinnasse Maardu poolt. Kuna Tallinnas oli enne olnud vihm ja kõva tuul, siis lennuk natukene raputas ja kõikus ühelt poolt teisele poole. Pärast kümmet minutit olimegi maandumisraja juures ning lennuk maandus päris ilusasti Tallinna Lennujaama. Lennukist välja tulles tekkis väga veider tunne olla oma kodumaa pinnal, sest üldse ei tahtnud ja külm oli. Sel hetkel tekkis tõesti tunne "kas ma olengi tagasi?" ning "kas tõesti see reis möödus nii ruttu?" Kõndisime mööda Tallinna Lennujaama oma kohvritele järele. Ei suutnud uskuda, et see reis, mida olin oodanud mitu kuud, ongi kahjuks läbi. Pärast kümmet minutit ootamist olidki meie kohvrid kohal. Imestasin, et meie kohvrid üldse kohale jõudsid. Kohvrid olid natukene mustad, kuid korras. Võtsime kohvid ning läksime lennujaama ette, enne seda helistasin isale et ta tuleks õigel ajal meile järele. Seisin lennujaamas ning emps läks õue vaatama millal isa jõuab, olin väga unine ja mõtlesin et ei taha üldse koju minna aga nüüd on see aeg käes. Viimaks jõudis ka isa ning läksimegi koju ära...


 Fakte reisi ning blogi kohta:
- kirjutasin 29 A4 lk teksti
- üle 30 tuhande sõna
- Tais ei pea olema ei kiivreid ega lube sõitmas rollerite/mootorrattaga
- lendasin 9 korda lennukiga
- reisist 40h veetsin lennukis
- esimene kord Aasias
- blogi loeti paar tuhat korda
- esimene blogi, mille ma lõpetam täielikult ära
- ligi 100 pilti blogi jooksul

Aitäh kõigile lugejatele ning loodan, et teile meeldis. Näeme juba järgmises blogis. Teile üllatuseks, eks näis, kas jutt käib Lõuna-Ameerikast, New Yorkist, Austraalist või Euroopast.
Kaunist sügis ning talve aega :)

Parimate soovidega, Markus Mõttus :)

Elu nagu Tallinna trammiteel

Järgmine, ühtlasi ka eelviimane reisiblogi postitus, loodan, et meeldib. 

Üheteistkümnes reisiblogi postitus ( kirjutatud 3.28pm kodus )

   Puhkasime 2 tundi ning liikusime tuk-tuki peale, mis viis meid peamisse shoppingu tänavale. Käisime seal ka mõned päevad tagasi, aga tahtsime viimased asjad veel sealt osta. Pandi meid kuuekesti tuk-tukki ning kihutasime. Olin kõige ääres, vahepeal tekkis küll tunne, et ma lendan kohe, siit nähtamatust uksest välja. Sõit kestis jällegi 5 minutit ning nagu naksti olimegi jälle kohal. Rahvast oli jälle palju ning müüjaid veel rohkem.  Ostsin endale sealt ka selfie statiivi ning paar särki, palju suveniire, kommi, puuvilju ning šokolaadi. Sel hetkel ma küll mõtlesin, kui ma veel 1 või 2 nädalat oleks Tais, peaks tellima eralennuki, et kogu mu tavaar siit ära transportida Tallinnasse. Tegin veel endast viimase selfie kõnniajal. 

    Mitte muidugi elus viimase selfie, aga viimase sel tänaval. Peale paari tundi ringi käimist läksimegi sööma. Viimane õhtusöök Tais oli väga hea, kuid kahju, et just see viimane. Otsustasime minna konditsioneeriga kohta, sest väljas oli väga palav. Tellisin endale eelroaks grillitud kana mingisuguses täiega heas kastmes ning kevadrullid ja pearoaks võtsin Ameerika stiilis kana, koos Tai stiilis riisiga. Sel ajal kui me sööki ootasime toodi lampi meile popkorni. Ju, siis nende firma asi, aga sel hetkel tundus see nii veider, aga maitse oli selle eest hea.

 Toit ise oli ka täiega hea ning kõht sai väga täis, nagu ikka Tais süües. Võtsin empsi kausist veel ühe hiidkreveti, sest need nii head. Meie lähedal istusid veel kaks jaapanlast, kes sõid ka ning ühel oli alati mingisugust ütlemist kas teenindamise või toidu kohta. Alati peab ju see üks inimene söögikohas olema, kellele ei sobi mitte midagi. Viimaks liikusimegi välja ning hakkasime jalutama hotelli. Väljas oli ammu juba pime ning kell sai juba pool 9 õhtul. Käisime viimast korda ka toidupoest läbi, ostsime kaasa Tai õlle ning erinevaid komme ja segusid. Liikusime tuppa ning enne seda hakkas isegi korra sadama ning äikest lööma. Mõtlesin küll, et päris hea sellega alustamiseks. Tuppa minnes oli mul täpselt 1,5 aega, et kõik oma asjad pakkida ning valmis end seada. Päris suur katsumus, või mis? Võtsingi kõik asjad kappidest ja asjadest välja – suveniirid, riided, jalanõud jne. Viskasin voodi peale ning proovisin hakata paigutama asju kohvrisse, läpakakotti ning käsipagasisse. Käsipagas oli lõpuks nii täis, et sinna ei oleks mahtunud enam grammigi sisse ning läpakakotti panin erinevaid kommikarpe nii, et arvuti vaevu sinna mahtus. Kohver sai niisama täis, mingisugused asjad andsin veel empsi kohvrisse. Näiteks ta võttis mu ühe jalanõu, mille pidin panema Oslos jalga. Järsku oli juba üle 1 tunni möödunud, aga mul oli vaja veel sätt teha. Jooksin ja tõmblesin ringi ning täpselt natukene enne 10pm sain ennast valmis ning hakkasimegi liikuma alla, et teha check-out ning taksosse minna. Panin veel hotelli ees viimased pildid Instagrami ning Facebooki üles. Töötaja veel küsis, et kust meie ikka päris oleme jne. Ütles, et meie keel sarnaneb vene keelele, mille peale ütlesin mina kõva häälega inglise keeles, et ei ei ei me ei salli venelasi ning, siis alles märkasin, et minu taga seisi kari venelasi. Kirjeldab minu elu. Järsku öeldi, et meile peeti takso kinni ning, et ruttu taksosse läheks. Lennujaam oli 28km kaugusel hotellist. Liikusimegi viimaseid kilomeetreid Tai pinnal. Mõtlesime veel, et oleks tahtnud kauemaks jäänud ning koju tagasi küll ei taha. Väljas oli ikka väga soe ainult, et natukene lõi äikest. Pidime vahepeal veel mingisugust kiirtee maksu ka maksma.  Sõit kestis umbes 45 minutit ning olimegi kohal. See Bangkoki lennujaam on ausalt suurim ning ilusaim lennujaama hoone, mida ma olen kunagi näinud.

    Üks sein oli samasuur kui Tallinna Lennujaam. Vaatasime ringi algul, võtsime selle käru ning läksime otsima oma check-inni lauda. Kuna lennujaam oli nii suur, siis oli väga palju meetreid sinna kõndida. Viimaks leidsime ning läksime järjekorda. Inimesi oli palju, kuna öösel läks 3 Emiratese lennukit Austraaliasse ning Dubaisse. Lõpuks kui meie kord tuli, oi siis läks aega. Kuna meie kohver saadeti otse Tallinasse läbi Dubai ning Oslo, siis oli palju arusaamatusi. Esiteks ei osanud ta hääldada Tallinn ning teiseks ta ei arvanud, et see on Euroopas, vaid hakkas seda kupatama sinna Austraalia lennuki peale ikka. Viimaks  tegime talle selgeks Tallinna tähenduse ning asupaiga. Siis trükkis masin minule valed piletid välja. Viimaks saime õiged piletid ja kohvrid õigesse kohta. Liikusime edasi turvakontrolli. Panime oma sada asja peale ning, seal on uued turvaväravad, kust ise läbi lähed. Tegi asja palju turvalisemaks. Nimelt seisid sinna külgepidi sisse, ajasid käed sirgeks ning pidid seisma kuniks see asjandus sinule 360 kraadi ringi ära tegi. Pärast ekraanide pealt oli kõik mittevajalik näha. Meil läks seekord õnneks. Käisin ka mina turvaväravatest läbi, kus läks hästi, aga kui hakkasin sealt lindi pealt enda asju võtma, siis kõrvalt töötajad, mehed hakkasid täiega minu üle naerma ja ütlesid ka midagi. Ei tea, mis neil viga oli. Viimaks seal käidud läksime järgmisesse järjekorda – passikontrolli. Õnneks rahvast oli mõõdukalt, nii et palju aega ei läinud. Ainult, et mul olid veel päikeseprillid ees ning pidin need ära võtma, sest seal tehti pilti. Oli korras, jõudsimegi õigesse alasse ( peale km kõndimist enda terminali ). Oleks sattunud nagu väga suurte kaubanduskeskusesse hoopis. Vaatasime ka ringi veel erinevates poodides. 

Ostsime puuvilja komme ning külmkapi magneteid viimase Tai raha eest. Lükkasin need läpakakotti kuidagi. Kuna meil oli veel aega, siis läksime istusime kohvikusse ning võtsin suure Latte ning croissandi võiku. Kell sai just pool 1 öösel ning lennuk läks alles enne 2 natukene. No Latte oli küll nagu ämbrist jooks. Seal oli hea wifi ka, seega istusime seal peaaegu tund aega. Und õnneks ei olnud. Hea tunne oli, et lennukiga sai jälle sõita, aga väga väga kahju, et tagasi Eesti poole. Hiljem vaatasime veel natukene ringi ning, siis hakkaski lennukile minek. Rahvast oli jällegi pea 500 ning väga suur lennuk. Alguses said tagarea inimesed sisse ning, siis oli ka meie kord. Istusin jällegi tiiva peal, akna juures, nagu alati. Võtsin teki ja padja tooli pealt ning panin endale peale, kuna 7 tundi öölendu oli tulemas. Natukene läks aega, et kõik saaks valmis ning hakkasimegi liikuma. Vaatasin veel esikaamerast kuidas liigume. Ja just sel hetkel kui lennuk hakkas rajal kiirendama tõusis taga lennukis üks naine püsti, et minna wc?? Selle peale stjuardess lõugas 5 korda järjest: MADAME SIT DOWN !! Ja nii kaua kuniks naine sai aru, et vist ei tohi wc minna, õhkutõusu ajal, aga ega mõistus ei olegi enda teha. Tõus ise oli ilus ning täiega lahe oli vaadata Bangkokki kõrgelt, mis paistis nii suur ning tuledes. Olime vaevu enda kõrgusele jõudnud kui hakkas raputama. Ma ei ütleks, et vähe. Nimelt olime me äikesepilve sees. Järgnevalt ütleski piloot inglise keeles, et me sõidame nüüd järgmised tunnid äikesepilvedes, ning meie õhukoridor ei luba tõusta kõrgemale, seega raputab ning terve aeg peab turvavöösid peal hoidma ja püsti tõusta ei tohi ja nad üritavad sõita läbi pilvede nii turvaliselt kui saavad. Polnud just väga julgustav, aga mulle väga meeldis see kõik. Meie lähedal oli veel mingi titeuputus ka, aga õnneks nad ei hakanud nutma. Viimaks nägin, kuidas meie kõrval äikest lõi ning täpselt välk lõi ka mitmeid kordi tiibadesse, aga mulle pakkus see ainult nalja, sest teadsin, et äikesekorral on lennuk kõige turvalisem paik, kuna see ei tee mitte midagi lennukile. Lõpuks raputaski terve aeg, kuid süüa hakati siiski andma. Söögiks sai jälle väga palju erinevaid asju ning julgesin seekord ka puuvilju süüa, sest nüüd põhiline reis läbi, et juhtugu, mis juhtub. Raputas samal ajal ning juua panti topsidesse ka ainult pool, et maha ei lendaks, kuigi ühel või kahel ikkagi lendas vahekäiku, aga kindlasti see ei olnud esimene kord.

 Üheteistkümnenda osa jätan jällegi pooleli, sest muidu oleks liiga pikk tulnud. Lihtsalt mainin, et järgmine osa tuleb välja lähipäevadel ning see jääb viimaseks, kuna reis saab, siis läbi. Aitäh lugemast.

Sõnu polegi vaja

Tere kodumaa. Saabusin kahjuks tagasi Eestisse, kuid viimased blogi postitused veel ees. Head lugemist ! 

Kümnes reisiblogi postitus ( kirjutatud kohaliku aja järgi kell 10.30am, Emiratese Boeingus 777-200 liinil Dubai-Oslo )

    No nii, hetkel lendan enda kaheksandat lendu selle reisi jooksul. Enne anti just süüa ning 3,5h oleme ära sõitnud. Lennukis on 500 kohta ja võib-olla 150-250 on inimesed – seega päris tühi lennuk. Sellest räägime hiljem edasi, sest tegelikult jäi eelmine osa meil pooleli. Nimelt kõige pealt see „ juhuslik “ mees tänaval ja, siis jutustav tuk-tuki juht. Lõpuks ka templis juveelidest hakkav rääkiv mees. Kui ta küsis, selle küsimuse, vastasime koheselt ei, et meil ei ole plaanis ning me ei taha mingisuguseid juveele, mille peale ta hakkas pikalt rääkima kui odav see ikka siin on jne. Siis hakkasin mõtlema, kas need ongi need, kelle eest hoiatati, aga ei pannud erilist tähelepanu sellele, sest kõik olid väga sõbralikud.  Peale natukest aega jutuajamist panime oma jalanõud tagasi jalga ning liikusime tuk-tuki juurde. Siis hakkas juht seletama meile pikalt ja laialt, et me peame käima läbi ühest juveeliärist, et tema saaks tasuta bensiini kupongi. Meie pidime ainult vaatama, mitte ostma. Viimaks jäime nõusse, see ei pidavalt kaugel ka veel olema. Umbes 10min pärast olime kohal. Uhke klaasist poekene. Läksime sisse ja, siis kohe sada töötajat lendasid peale. Me ei olnud muidugi ainukesed turistid, kes sinna veetud olid. Samas ma hakkasin mõtlema, et asi nüüd nii hull ka ei ole, sest turistidest, kes ikka ise satub sellisesse kohta – mitte keegi. Vaatasime niisama ringi. Tegelikult oli väga ilusaid asju. Viimaks viidi meid teisele korrusele, kus oli kõik kaup hõbedasest – kõrvrõngad, kaelakeed, sõrmused jne. Viimaks ostsime ka ühe asja ning peale seda läksime kiiresti minema sealt, saime isegi eurodes maksta. Kui viimaks tuk-tukis tagasi olime, viis juht meid mingisugusesse templite kompleksi, aga mul ei ole õrna aimugi, mis selle koha nimi oli. Igatahes oli väga kaunis ning puhas koht. Ise ei oleks me ilmselgelt sellisesse kohta sattunud. Kõigepealt käisime ruumis, kus palvetasid mungad. Või no, seal olidki ainult mungad igal pool. Templeid illustreerisid Buddha kujud. 

Ostsin veel Magnumi jäätise endale sealt, sest väljas oli väga kuumaks jälle kiskunud ning raske oli olla. Viimaks kui me tagasi läksime tuk-tuki juurde, siis ta täiega palus meid, et me käiksime ka ülikondade ärist läbi, et me ei pea midagi ostma, aga lihtsalt vaatama. Algul me ei olnud kohe üldse nõus, aga kuna ta hakkas jonnima, siis me lõpuks nõustusime temaga ja peale seda ta tänas meid järgmised 30minutit ette ja taha. Läksime, siis ülikondade ärisse. Uhkemaja jälle ja sada meest tulid jälle ikka aitama meid valima asju. Et millist mul vaja, mille jaoks, mis värvi jne. Ma olin kindel, et ma ei taha siit mitte midagi, kuid 5 minuti jooksul suutis ta ikka mulle pähe määrida ühe helesinise triiksärgi. Valisin riide ning võttis mõõdud ja ütles, et kohe hakatakse õmblema ning õhtuks on hotellis. Alguses oli raske uskuda, kuid eks näis. Vaesed Bangladeshi lapsed, raudsed õmblesid, kuskil keldris terve öö. Viimaks läksime tuk-tuki peale, mis viis meid tagasi sinna, kus me alustasime – paadibussi peatusesse. Andsime talle 40 bahti ( 1euri ) ning läksime ära ning, siis saime aru, kui kavalalt kõik oli välja töödeldud ja, see mees seal tänaval ei olnud kohe üldse juhuslikult seal. Aga me ei tundunud mingisugust pahameelt, sest et me nägime palju rohkem kui muidu oleks näinud ning kõik olid sõbralikud inimesed. Läksimegi, siis paika, kuhu tahtsime minna mitu tundi tagasi – bussipaadiga sõitma. 

Nimelt sõidab Bangkoki jõe peal paadid, mis on busside asemel ( kuigi tänavatel sõidavad ka bussid ) ning nad peatuvad erinevates kohtades. Läksimegi paadi peale ja sõitsime. Pileti müüa veel turnis paadi serva peal oma kiivriga ning müüs kõigile pileteid. Meile maksis 10 bahti üks ots ( 0.25€ ). Paadile minemine ja tulemine käis loetud sekunditega, seega pidi kiiresti reageerima kui ei tahtnud äärepeal turnida või üldsegi sealt alla lennata. Kui teine paat vastu tuli, siis hakkas täiega kõigutama ning vett pritsima. Mõtlesin, et käiks isegi igapäevaselt sellise asjaga koolis või tööl. Sõitsime kaks peatust ning, siis jõudsimegi mingisugusele tänavale, aga me ei osanud minna kaubanduskeskuste tänavale, seega võtsime tuk-tuki, mis viis meid sinna. Seal oli reaalselt sadu, sadu poode, mitmeid kaubanduskeskuseid. Kõige pealt läksime me MBK kaubamajja, see pidavalt rohkem noortele olema.  Hakkasimegi ringi vaatama. 

   Seal oli 9 korrust, igal korrusel üle saja poe. Lihtsalt hullumeelne ma ei osanud alguses midagi isegi otsida või vaadata ning läksime hoopis sööma, kuna sõin viimati päris ammu. Läksime Itaalia toidukohta seekord.  Päris mõnus koht tundus olevalt. Tellisime alguses mingisuguse krevettidega ning siloga salati. Ning kuna oli hull joogijanu kuumast ilmast, siis ka kannu Pepsit, suure koguse jääga. Toit oli hea ja Pepsi kulus ka ära.

Teisena võtsin söögiks 4 erineva kanaga pitsa piruka kui seda otse inglise keelest eesti keelte tõlkida. Ma ei tea, kas asi ole sel hetkel selles, et mu kõht oli väga tühi, aga maitses see küll jumalikult. Kõrval veel istus terve suguvõsa jaapanlasi, kes kogu aeg jõllasid meie poole, aga õnneks ei lasknud sel häirida. Viimaks oligi söödud ning liikusime edasi. Shoppasime ning vaatasime niisama ringi. Peale seda läksime järgmisesse kaubanduskeskusesse, kus ei pidavalt olema nii palju pealetükkivaid müüjaid ning natukene hiljem ehitatud kah. Maja ees oli veel selline veider kujuke.

Vaatasime natukene ringi ning ostsime suveniire ning ühed lühikesed püksid sain ka. Peale ringi käimist mõtlesime, et istuks natukeseks maha ning puhkaks jalga. Tahtsime minna Starbucksi, aga see oli eelmises kaubamajas ning selle asemel läksime, siis Tom N Tomsi. Tahtsin midagi teistmoodi juua ning võtsin Oreo ning šokolaadi külma latte ning magusaks võtsime šokolaadi kooki. Öelda, et minge lauda, et läheb natukene aega. Mõtlesin veel sel hetkel, mis nad hakkavad seda kooki alles küpsetama, et nii kaua aega läheb või. Ümberringi, kõik õppisid. Ma ei tea, miks just selle kohvikus, aga paljud minu vanused või natukene nooremad olid eraõpetajatega ning tegid enamasti, kas matemaatikat või tai keelt. Väga veider oli seda vaadata. Ning, siis saimegi oma koogi ja joogi kätte. Jook maitses imehästi, aga kui ma kooki nägin, siis sel hetkel ma küll mõtlesin, et ma tellisin koogitükikese mitte terve koogi endale ju ?

Hehe, maitse oli igatahes megahea, aga peale selle ära söömist oli kõht täis, mis täis. Istusime veel niisama ning rääkisime juttu. Puht juhuslikult leidis emps veel päris hea ajakirja, mida lugeda. Pilt räägib enda eest ning sõnu polegi vaja.

Väljas oli pimedaks läinud ning kell suhteliselt palju – hakkas tipptund ning just, siis otsustasime meie hakata liikuma hotelli poole. See tähendas väga palju rahvast. Kuna tahtsime ka Bangkoki metroo ära proovida, siis liikusimegi metroo algusjaama, mis oli kaubanduskeskuse kõrval. Pileti ostmisel oli veel hull süsteem, et kuhu minek, kui palju ikka maksab. Lõpuks kellegi abiga, saime ka piletid ostetud. Üks ots oli umbes 0.60€ inimesele. Metrood käisid väga tihti – umbes 4 minuti tagant. Trügisime metroosse, mis oli väga täis ning pidime sõitma 5 peatust. Inimesi tuli aina juurde ja juurde ning viimaks järgmistest peatustest peale tulijad jäid lihtsalt maha, aga arvatavasti on see, Tais normaalne. Viimaks pidime ka välja trügima ning liikusimegi edasi paadibussi jaama. See oli metroojaama kõrval. Enne seda hakkasid meiega veel ühed välismaalased rääkima ning uurima meie kodumaa kohta. Mis siis, et ise unustasime isegi küsida, kus nad ise pärit ka on. Viimaks ostsime selle paadi pileti ning, siis mõtlesime, millise paadi peale on vaja minna, sest neid läheb igalt poolt. Lõpuks mikrofoniga  tädikene ütles, et peame selle samuse peale minema, mis just väljub ? Ma olin nagu.. hmm väljub ehk, siis kuidas ma sinna peale lähen. Igatahes, paadilt võeti just see nöör ära ja ma pidin kaugust hüppama paati, samal ajal, kui paat just kiirendas mootorit ning hakkas oma liini sõitma. No sel hetkel vist tuli küll koolis kaugushüppamine kasuks. Pidime päris pika maa maha sõitma, nii umbes 30 minutit. Peale seda toimus maha minek ka väga kiiresti, et kui mina juba poole sammuga hakkasin kaldale astuma, siis paat juba kiirendas, et edasi sõita. Õnneks ma vette ei kukkunud, see veel puudus. Käisime toidupoest läbi ning jalutasime hotelli ära. Sel ööl istusin kaua üleval, kuigi teadsin et järgmised 45 tundi magada ei saa. Viimaks umbes 3 aegu sain kah und. Head ööd.

Järgmisel hommikul ärkasime umbes 9 aegu üles. Sättisime asju ning niisama puhkasin natukene. Algul meil oli, et hotellist peab kell 12 lahkuma, kuid meil lennuk läks alles öösel, kuid emps ostis ühe öö veel juurde, et me saaks päeval enne lennujaama minekut natukene ka puhata. Minule see plaan meeldis. Kuna kõht oli tühi, siis läksime hotelli juurde hommikust sööma. Võtsin munapudruga hommikusöögi. Toit oli maitsev ning kohv hea. Kõhu sai täis.

Kõndisime peale seda natukene ka tänavatel ringi, kui järsku tulid politseid tänavatele ning hakkasid lõugama tai keeles miskit. Me ei saanud midagi aru, aga kõik jäid järsku seisma. Siis tuli meie juurde üks vanem naine, kes seleta, et ärge liigutage end, sest tähtsad inimesed sõidavad kohe mööda. Sellepärast pidimegi järgmised 1,5 minutit lihtsalt seisma ning ootama. Järsku tulid politsei autode vahel tähtsad autod ning sõitsid mööda. Millegi pärast paljud ka pildistasid. Ei olnud aimugi, kes need olla võisid. Pärast seda liikusime hotelli ning vaatasime natukene niisama telekat, sest meil oli tuk-tuk tellitud kella 12-ks, et viia meid Grand Palace-i.  Kella 12-ks ronisimegi esimesele korrusele ning läksime enda rohelise tuk-tuki peale. Sõit oli ainult 5minutit, sest koht asus meile väga lähedal. Seekord saime ikka sisse ka minna, sest mul olid teksad jalas ning plätud jätsin hotelli. Kõige rõvedam tunne siin maailmas on kanda teksasid kui väljas on varjus üle 30 kraadi sooja. 

See oli lihtsalt väga rõve, aga elasin üle. Läksimegi, siis Grand Palace-i sisse. Seal oli nii palju templeid ja maju ja erinevaid puid ja põõsaid. Kõik oli nii kullast ja nii värviline.  Esimesena käisime suures hoones, kus pidid jalanõud ära võtma ning sinna ette jätma. Väga ilusaid kujukesi oli palju ning värve veel rohkem. Sees oli suur Buddha kuju, kuid seal tegelikult ei tohtinud üldse pilte teha, aga ma salaja ühe sain.

Mulle, kui eestlasele oli päris veider või lausa hirmutav vaadata, kuidas järsku üks pere viskab pikali maha, kõigi ees ning hakkavad kummardama ühte kullast kujukest. Ning peres oli ka umbes 3-aastane poiss, kes pidi ka palvetama ja kummardama kuju, sest ema teda sundis. Idamaade asi. Viimaks läksime edasi. Teepeale jäi üks suur kullast torniga tempel.

Sinna sisse ei saanud, aga väljast oli ka hea vaadata. Edasi liikusime kolmandasse templisse, kus oli munkadele ka pandud eraldi punane vaip, kus nemad eraldi said palvetada. Kusjuures seal ei tohtinud ka pilti teha ning seal ei saanud ka mina, sest kohe kui telefoni välja võtsid, kargasid turvad sulle peale. Vaatasime alal niisama ringi ning uurisime maad. Seal oli ka relvade muuseum, aga sinna ei viitsinud minna – ei paku huvi sellised asjad. Võtsime lõpuks juua ning istusime maha, sest lihtsalt nii palav hakkas ja seal kuskil ei olnud konditsioneeri ka.

 Peale puhkamist natukene veel vaatasime ringi ning hakkasime liikuma hotelli poole tagasi. Teepealt ostsime veel ühed elevandipüksid, tundus et nendega võib kodus päris mugav olla. Seekord kõndisime hotelli, ei võtnud ei taksot ega tuk-tukki. Hotelli saabudes, anti ka hotellitöötaja poolt mulle minu tellitud triiksärk. Vot, isegi ei olnud petukaup ning ilusasti õmmeldud triiksärk oli ka 12h hilinemisega kohale jõudnud. Tuppa jõudes tegime 2 tunnise puhkuse enne viimast shoppingut.

Sounds like a plan...

Järjekorras juba üheksas reisiblogi osa. Loodan, et meeldib. 

Üheksas reisiblogi postitus ( kirjutatud hotellis kell 8.38pm kohaliku aja järgi )

    Tere tulemast Bangkokki – megametropoli, kus elab pea 12 miljonit inimest ning liikluses ei ole reegleid, linna kus on sadutuhandeid söögikohti ja sadutuhandeid kaubanduskeskuseid, linna, kus suurem jääb väiksemale peale ning kuningas ja kuninganna on parimad, tere tulemast nautlemis linna. Aga täpsemalt, saate juba kohe teada.  Nii.. eile peale natukest aega puhkust ning kohvi joomist panime end kirja tuk-tukile, mis viiks meid ühele Bangkoki ostlemis tänavale, mis toimub just õhtuti, pimedas.  Muidu need maksavad ning kasutatakse seda kui taksona, kuid hotellil oli oma tuk-tuk ning saime sellega tasuta.

   Natukese aja pärast oligi käes aeg liikuma hakata. Istusimegi, siis selle rohelise asjanduse peale. Juht, kes oli muideks hotelli töötaja, kihutas vahepeal nii kiiresti, et kartsin isegi alla lennata sealt. Peale 10 minutit sõitu, olimegi kohal. Ja, siis ma tundsin, et olin jällegi paradiisi sattunud, sest lihtsalt nii palju kohti, nii palju odavaid asju ja nii palju erinevaid inimesi ja nii palju süüa, lihtsalt kirjeldamatu. Lihtsalt kõndisimegi seal ja pakuti erinevaid asju ja ostsime igasuguseid asju. Endale sain näiteks uued IPhone case-d ning särgi ning ostsime erinevaid suveniire ning asju Tai kohta. Inimesed õnneks seal liiga pealetükkivad ei olnud. Viimaks läks kõht tühjaks, siis läksime eraldi tänavasse, kus olid ainult toidukohad. Kõike võimalikku ning igast maailma otsast alates venemaaköögist, lõpetades tai, vietnami ja hiina omadega. Valisime siiski Tai oma seekord, tundus selline mõnus ning hubane. Võtsin joogiks endale coca-cola ning söögiks grillitud kana koos riisi ning väga huvitava salatiga. 

Täiega veider oli see, et riis toodi mingisuguses imelikus topsis, millel oli peal kaas ning salat oli räigelt tšilline, aga samas ka väga maitsev. Kartsin juba, et mulle tuuakse jälle ette mingisugused nn „ nuudlid “. Kõht sai täis ning oli väga hea. Kusjuures Bangkokis väljas söömine on odavam kui oli seda Krabis. Peale seda vaatasime veel ringi, liikusime toidupoodi. Räigelt palju huvitavaid asju oli ning nii palju erinevaid asju, eriti meeldisid mulle kuivatatud seened kilepakendis, sest need nägid välja nagu magic mushrooms. 

 Millegipärast käis turvamees kogu aeg meil järgi, aga ma ei saanud aru miks. Viimaks ütles meile häbelikult, et tegelikult pannakse pood juba 5 minuti pärast kinni ja, siis ma alles sain aru, milles asi oli. Maksime enda vee ära ning liikusime välja. Inimesed panid juba tänaval enda asju kokku ning liikusid ka kodupoole ära, siiski ju pühapäeva õhtu. Läksime isegi tuppa ning  puhkasime niisama. Sõin veel mingit väga veidrat riisiküpsist. Õhtul ei tahtnud väga und tulla, kuid viimaks uinusin, kuid siis ärkasin kella 4 ajal varahommikul üles, sest kirjutati Facebooki, kuna Eestis oli alles õhtu ju. Ning lõpuks hakkas ka mingisugune kalkun võin lind häälitsema ja laulma akna taga ja seda mitu tundi. Lõpuks sain mingi kella poole 6 ajal magama. Head ööd või hommikut! 

    

   Tere hommikust, minu lugejad. Kell 9am ma ärkasingi üles. Raske oli üles saada, kuna öösel väga hästi ei maganud, küll kukk ja, siis konditsioneer segasid. Tegin väikese säti ning juba liikusimegi välja. Liftis veel lugesin, kus hoiatati võlts tuk-tukkide eest ning hakkavad valetama erinevaid asju ning viivad ja erinevatesse äridesse, et kindlasti hoiduksime nendest. Kuid see selleks, aga ega  pikemalt ei saanudki teha sätti, sest kell 10am läks juba meie tuk-tuk hotelli eest. Jõime veel all kohvi ka ja sõin ühe muffini ära, lootes, et see on šokolaadiga, mis tegelikkuses oli rosinatega ehk, siis mitte minule mõeldud. Lõpuks saime tuk-tuki peale. Sõitsime, siis Grand Palace-i. See on üks väga uhke ja suur templitekompleks, mis on kullast tehtud ning, kus kunagi elas ka kuningas ja kuninganna. See on üheks suurimaks vaatamisväärsuseks Bangkokis. Jõudes sinna, oli välja väga palav ning hakkasime sisse liikuma, aga siis tuli välja, et lühikeste varrukatega ning lühikeste pükstega ei tohi minna sinna ning seetõttu me ei saanudki sinna mindud. Otsustasime minna, siis shoppama ning järgmine päev pikkade riietega tagasi tulla ( kuigi väljas üle 30 kraadi kogu aeg ). Liikusimegi, siis edasi kaardi järgi natukene eemale, jõe äärde. Tee peale sattus veel väga suur park, rohelise alaga, mis meenutas vähemalt seitset jalgpalliväljakut ( mitte, et ma teaks kui suur on üks jalgpalliväljak ). Terve tee jõeäärne oli täis kuninga ning kuninganna pilte või ausambaid, mis olid värvilised ning kullatud. Üleüldiselt peetakse Tais väga lugu kuningaperest ning keegi ei ütle nende kohta halvasti. Kui keegi peaks seda tegema, siis viiakse see inimene džunglisse ning lastakse loomade poolt ära süüa.

   Viimaks jõudsimegi jõe äärde, kus tuli meie juurde üks mees, no nii muuseas, mitte et ta oleks midagi tahtnud vms. Nimelt hakkas ta rääkima meile ühest hoonest, mis meie kõrval oli, et see ikka selle sajase rahaühiku peal oleva kujundi hoone jne. Viimaks küsis kus me pärit ning, et Eesti ikka nii külm . Ja siis jõudis jutt selleni, millal me tulime ning millal me Eestisse tagasi. Rääkisime ka talle, et meil oli sel hetkel kavatsus minna shoppama kaubanduskeskusesse, kuid mees hakkas rääkima, et täna on Budismi päev ning enne 2pm ei tehta miskit lahti, kuna kõik palvetavad. Tundus veider, aga samas nii usutav. Et me parem võtaksime tuk-tuki tänavalt ning sõidaksime erinevate templite juurde, sest neid hea vaadata ning kuna täna on selline tähtis päev, siis peaksime just kollased tuk-tukid võtma, kuna nemad saavad täna tasuta kütust ja seetõttu sõidavad väga odavalt. Lõpuks ütles, et peab veel meile selle takso ka kinni ning asi korras. Mõtlesin veel, et miks nii suuremeelne, aga samas miks ka mitte. Istusime peale ja sõitsime. Seekord oli natukene pikem maa sõita. Päris mõnus oli, sest Bangkoki liiklus on küll selline nagu, kuidas jumal juhatab. Vahepeal tekkis ka ohtlikke hetki, aga nemad ilmselgelt sellega siin harjunud. Peale 15 minutit sõitu olimegi kohal. Juht ütles, et ootab meid siin ning, et me võtaksime oma aja. 

Vaatasime ringi ning läksimegi budismi templisse. Jalanõud pidi ka jalast võtma ning ei tohtinud kunagi kuju juures olekul naerda kuna see pidavalt südamepõhjani neid solvama. Seega istusimegi diivanile ning uurisime ringi. Meie ees istus üks mees, kes hakkas väga palju meiega kõnelema. Algul pikalt, et kus ikka Eesti on ja ta teab, et me Skandinaavia juures ning, siis et palju meil seal ikka inimesi elab jne. Viimaks küsis ta meilt koolihariduse kohta ning peale seda, et :„ Kas me sooviksime/plaanime osta rubiine või muid juveele ? “

Lugu jääb täna poolikuks, sest vastasel juhul oleks osa liiga pikk ning tüütu/raske juba lugeda. Järgmise blogipostituse teen neljapäeva õhtul ning, siis juba Eesti ajajärgi, sest saabun, siis koju tagasi. Neljapäeval panen järgmise osa alles sellepärast üles, sest järgmised kaks päeva veedan ma lennukites ning linna peal, aga mitte hotellis. Peatse nägemiseni, neljapäeval J

It´s a big big world, easy to get lost in it

Ja ongi kaks viimast õhtut Krabis, kuid see ei ole veel kõik !

Kaheksas reisiblogi postitus ( kirjutatud Bangkokis, hotellis kell 5.32pm )

    Ja jõudsimegi just Tai pealinna - Bangkoki. See linn on ikka hiiglaslikult suur. Aga sellest ma räägin järgmises osas. Eile jäi pooleli hetk, mil hakkasime õhtul linna minema, ühte paika ning nüüd kirjutangi kuhu täpsemalt. Nii, peale blogi kirjutamist sättisimegi natukene ning puhkasime, peale mida liikusime välja, kuid enne seda juhtus üks äpardus – nimelt olime kaotanud ära ühe enda toakaartidest ning me olime kindlad, et jätsime selle ennem laua peale, kuid peale koristajat enam seda ei olnud ning seepärast kahtlustasimegi, et koristaja must käsi on siin mängus. Otsisin terve toa, vannitoa ning rõdu läbi, aga kaarti mitte kuskil. Viimaks vaatasin isegi kraanikaussi, kardinate taha ning isegi sinna, kus on konditsioneer ning prügikast. Ei jäänudki meil muud üle, kui  minna alla ning küsida uus. Tegelikult peaks maksma ka selle eest, aga töötajad ei viitsinud tegelema hakata nende asjadega.

    Peale seda käisime ja võtsime ka kooki ning kohvi. Jälle oli hull kari jaapanlasi kohal ja kõik kohad ära võtnud. Aga maitsev oli siiski. Meil oli 30 minutit aega transfeerini, mis viiks meid öömarketisse ehk suurele tänavale umbes 20km meie hotellist eemale. Kuna oli natukene aega, siis käisime beach baaris ning võtsime juua ning vaatasime viimast korda Krabi päikeseloojangut. Kuigi mulle eriti ananassi joogid ei meeldi, siis seekord võtsin mingisuguse ananassi asjanduse. Päris hea oli ning isegi magus. Viimaks oligi kell niipalju, et minna hotelli ette. Sinna tuli umbes 15 kohaline Toyota buss, mis oli seest värviline nagu kooseluseaduse lipp. Ei tegelikult oli kõik väga okei. Väljas läks just väga pimedaks ning hakkasimegi liikuma. Sõit kestis umbes 25 minutit. Hull muusika bussis käis. Ainukene laul, mida sellest hetkest mäletan on One Directioni oma „ One Thing “. 

   Kui jõudsime kohale, olime tänaval, kus oli reaalselt tuhandeid inimesi. Nii turiste kui ka kohalikke. Algus jäi meile lihtsalt üks suur kaubanduskeskus silma, kus oli Eesti mõistes alanud Osturalli või Hullud Päevad. Mitme korruse peale ikka õige allahindlus, mitte 10% või 30% nagu Eestis. Algul vaatasime niisama ringi, sest ei jõudnud reageerida. Esialgu ei ostnud midagi, sest läksime vaatama õiget Tai tänavakaubandust ning pärast läksime tagasi. 

   Hullud rahvamassid kohal. Müüdi absoluutselt kõike, mida su ajukene võib isegi ette kujutada. Isegi 6- ja 3-aastased tai tüdrukud tantsisid kõhutantsu keset platsi ning lootsid sellega kõvat raha teenida. Esimese asjana ostsime kookospähkli sees olevat kookosjäätist. Sest ega, kes kookosejäätist pole söönud, see Tais ei ole käinud. Maitse oli lihtsalt kirjeldamatult hea ning maksis ainult 30 bahti ( 0.75€ ). Vaatasime veel ringi ning emps tahtis ka rahakotti, kuid seda kõige õigemat ei leidnud, sest ei sobinud talle ei Chanel ega ka Prada. Hästi palju erinevaid vorste ning sööki müüdi seal absoluutselt igal pool. Vaatasimegi lihtsalt ringi ja uurisime kuniks viimaks otsustasime sööma minna. Kuna me kõik viimased korrad sõime Tai toitu, siis seekord otsustasime süüa Usa rämpstoitu – KFC.

 Võtsime erinevaid neid kanasid ning friikaid jne. Täiega hea oli aga väga vürtsikad ka. Peale seda mõtlesime, et peaks ostma miskit magusat ka ning võtsime lillat jäätist.

   Viimaks käisime edasi poodides ringi ning minu saagiks oli kaks paari teksasid, särgid ja niisama nänni. Kusjuures, just siis, teksasid proovides, käisin ma oma elu kõige väiksemas proovikabiinis, mis oli ausalt nii väike, et tekitas klaustrofoobia tunde mulle peale.  9pm oli autobuss jälle ukse ees ning viis meid tagasi hotelli. Viisime oma tavaari tuppa ning läksime tellisime tänava pealt järgmiseks päevaks takso lennujaama, mis oli 50km meie hotellist. Vaatasime veel igal pool ringi, mis toimub, sest siiski viimast korda linnapeal. Hullult kutsuti igale poole jälle sööma ning ostma. Ostsime hoopis 2 uut t-särki, erinevate kirjadega. Viimaks liikusimegi tuppa, ma istusin natukene arvutis ning jäin öösel magama. Head ööd J

    Järgmisel päeval ärkasime kella 9 paiku juba üles ( täna ), sest oli vaja pakkida kohvrid ja käsipagas. Ning nüüd olen teie ajast veel kaugemal, kuna Eesti keeras kella, aga Tai ei keeranud kella tagasi ( lihtsalt teadmiseks ). Aga nimelt sel lõunal me lendasime lennukiga Bangkokki ( Tai pealinna ), et sinna miljonite linna paariks päevaks jääda. Sättisin ning käisime selles hotellis viimast korda hommikust söömas. Võtsin räigelt puuvilju ning kohvi. Seekord oli nii jaapanlasi kui ka eurooplasi. Plaanisime ka ujuma minna enne ära minekut, aga oli veel palju teha enne check-outi. Liikusimegi tuppa, kus ma hakkasin asju pakkima. Kohver õnneks ülekilodes ei olnud ja käsipagas oli ka enamvähem. Peale seda pesin pea ära ning vaatasin üle, ega miskit ei jäänud tuppa. Viimaks võtsimegi oma asjad ning läksime alla, et teha check-out. Asjad korras, ootasime hotelli ees enda taksot. Räiget umbne ja palav oli. Õnneks takso tuli, mis oli Honda ning seal oli mõnus jahe. Sõit lennujaama kestis umbes 45 minutit. Nägin esimestkorda ka valges, seda teed, sest eelnevad korrad on alati just, siis pime olnud. Taksojuht tõstis meie asjad välja ning läksime lennujaama sisse. Otsisime, kus saab kohvrid ära anda. Bangkoki lennukile läks nii palju inimesi ja sellepärast olid nii pikad järjekorrad. Ühel olid ülekilode jama, teisel passiga probleeme – nii see järjekord seal venis. Viimaks saime ka enda asjad ära antud – peale 45 minutit seismist. Liikusimegi turvakontrolli. Enne seda veel jõime käbe enda viimase vee ära, mis oli kinnine, kuid ei tohtinud kösipagasis olla. Turvakontroll oli lebo, sest isegi arvutit ei pidanud seekord välja võtma. Peale seda kõike ei olnud meie lennuk isegi veel maandunud ning seega oli aega piisavalt. Kõige pealt käisin poes ja ostsin jääteed endale ning peale seda vaatasime suurest aknast maanduvaid ja tõusvaid lennukeid – päris lahe oli. Viimaks oli kell päris palju saanud ja vaatasin, oi et järgmisesse ruumi hakkab saama, et juba. Siis andsime piletid ära ning vaatasin oi lennukisse juba saab, et kuidas nii ruttu. Ja siis vaatasin oi lennuki ust pannakse kinni ning alles, siis avastasin, et me olime niisama istuma jäänud ning ei vaadanudki kella, et juba 2 minuti pärast oleks lennukile minek lõppenud. Istusime, siis kohale ning juba 10 minuti pärast tõusime õhku. 

   Mega auklik tee oli. Siis öeldi paljudele, et nad ikka enda elektroonilised vahendid välja lülitaksid, mida paljud ei kuulanud. Üldse ei salli selliseid inimesi, kes hakkavad vastu lennukis kehtestatud reeglitele. Aga no õnneks see polnud nii hull. Tõus oli normaalne ning sujuv, ainult, et vahepeal raputas päris korralikult, aga eks see käibki asja juurde. Lend kestis ainult natukene alla 2 tunni. Mõnus lend oli ning jäin rahule. Enamus ajast lugesin mingit ajakirja, kus rääkis lennuki painduvusest ning tugevusest. Päris põnev oli. Viimaks ütleski kapten, et kinnitage palun rihmad, sest meil tuleb lühike maandumine, mille peale hakkas üks hädaldama, et issand, mis lühike, kas otse alla, appi mis toimub. Ning sel hetkel ma küll mõtlesin, et kas reaalselt ? Maandumine oli piisavalt pikk siiski ja väga mõnus, ainult nagu ennem ka ütlesin, siis natukene raputas. Gate-i meid ei viidud, vaid pidime bussiga sõitma lennujaama. Jube pikk maa oli ning sõitis läbi ma ei tea, mis teede, igal juhul mina olin ukse juures ning ehmatasin kui buss hakkas veel tagurpidi sõitma. Seekord õnneks oli suhteliselt väike võimalus, et kohver oleks kõndima läinud ning õnneks peale 10 minutit ootamist juba saime ka kohvrid kätte. Viimaks läksimegi taksot otsima. Meid suunati ühte kohta kus oli sadu inimesi, kes kõik ootasid kusjuures taksosid. 

   Hull süsteem oli, kuidas inimesed taksole lähevad seal. Järjest lastakse inimesi õue ning kümned takso tulevad enda kohtadele, kus lennujaama töötajad suunavad inimese õige takso juurde ja nii 10 kui mitte sadu kordi. Viimaks tuli ka meie kord. Kusjuures takso hinnale läks juurde ka 2 korda tollimaksu ning lennujaamamaks. 

Taksojuht ei saanud absoluutselt aru kuhu ta minema pidi ning ta inglise keel oli samahea kui olematu, sest ta isegi ei osanud öelda 60 ning ütles selle asemel 50 ja 60 segu ( fifsix ? ). Kihutas, mis hull, kuid õnneks jõudsime kiiresti ka kohale, mööda kiirteed. Meie hotell oli 28km kaugusel, Bangkoki kesklinnas. Hotelli töötaja võttis meie asjad välja ja jooksis nendega hotelli ära, samal ajal kui minule jõudis alles kohale, et peaks turvavöö ära  võtma. Siis läksime selle laua juurde, kus 4 erinevat töötajat rääkisid meiega, et millega maksate, milline tuba, kus oleme, tasuta kohv jne jne. Lõpuks ei saanud muffigi aru ja meie asjad lihtsalt viidi üles korrusele, kus seadsime ennast sisse ning nüüd kirjutasin ka selle blogi osa. Bangkoki linnas on väga palju uurida ning vaadata, kuid nendest asjadest lähemalt juba järgmises postituses J